Ronald Wilson Reagan (6. veebruar 1911 Illinoisis Tampicos – 5. juuni 2004 Los Angeleses) oli 40. USA president (1981–1989), 33. California kuberner (1967–1975) ja näitleja.

Reagan alustas oma poliitikukarjääri demokraadina, kuid 1962 astus ta ametlikult Vabariiklikusse Parteisse. Tema vaated kujunesid vägagi parempoolseteks, 1964. aasta presidendivalimistel toetas ta tugevalt üht vabariiklaste äärmuslikemat presidendikandidaati läbi aegade Barry Goldwaterit. 1966. aastal valiti ta California kuberneriks, teist korda 1970. aastal.

1980. aastal sai Reaganist kõigi aegade vanim USA presidendikandidaat. Ta võitis valimistel eelmist presidenti Jimmy Carterit.

Reaganit peetakse üheks populaarsemaks, mõjukamaks ja edukamaks juhiks Ameerika Ühendriikide ajaloos. Eelkõige meenutatakse teda presidendina, kes alistas Nõukogude Liidu ja võitis külma sõja. Teda tunnustatakse ka USA konservatiivide juhina riigi majanduse elavdamise eest maksureformide abil.

Oma kahe järjestikuse ametiaja jooksul suutis Reagan teostada eesmärgid – taastada Ameerika inimeste eneseusu ja vähendada nende sõltuvust valitsusest –, mille ta oli paika pannud oma programmis, mida kutsuti Reagani revolutsiooniks. Lubadus, mille ta sõnastas 1980. aasta valimistel, sai ka tema enda silmis täidetud: "Taastada Ameerika suursugune ja enesekindel arengu, kasvu ja optimismi jõud."

Nooruspõlv

Ronald Reagan sündis 6. veebruaril 1911 teise pojana John Edward Reagani ja Nelle Wilsoni perre. Reagani isa oli müügimees ja jutuvestja, kes tuli iiri juurtega katoliiklikust perest ning ema tuli šoti-inglise päritoluga perekonnast. Perekonna suhteliselt halva majandusliku seisu tõttu liikusid vanemad koos lastega palju ringi, püüdes üles seada äriettevõtet mitmes Illinoisi väikelinnas. Kui Ronald oli 9-aastane, kolis pere Dixonisse, kus ta täiskasvanuikka jõudmiseni elas.

Noor Reagan huvitus loodusest, kirjandusest ja eriti spordist. Isa alkoholilembus tekitas kodus probleeme, kuid ema suutis olla peres tugev stabiliseeriv jõud. Teismelisena kogus Reagan kuulsust vetelpäästjana – ta päästis 1926.–1933. aasta suvedel 77 inimest. Reagan lõpetas Dixoni keskkooli 1928. aastal ja astus järgmisel sügisel Eureka Kolledžisse, kus õppis majandust ja sotsioloogiat, oli jalgpallimeeskonna liige ja esines koolinäidendites. Pärast kooli lõpetamist 1932 töötas ta raadios spordiuudiste teadustajana. 1937 sõlmis ta Hollywoodis töötamise lepingu. Järgneva 20 aasta jooksul näitles ta 53 filmis.

Abielud ja lapsed

Ronald Reagan oli abielus kaks korda. 1940. aastal abiellus ta Jane Wymaniga. Reagani abikaasa tõi ilmale kaks last, Maureeni ja Christine'i, ning paar adopteeris kolmanda lapse, Michaeli. Abielu jooksis pärast pikaaegset õnneliku suhte puudumist karile 1948. aastal, kui Wyman andis sisse lahutuse, mis läks lõplikult läbi 1949. Ronald Reagan on 2014. aasta seisuga ainus Ameerika Ühendriikide president, kes oma abikaasast lahutas.

1949. aastal kohtas Reagan näitlejat Nancy Davist ja 1952. aasta mais paar abiellus. Reaganil oli Nancyga kaks last: Patricia Ann ja Ronald Prescott. Reagani ja Nancy vaheline kiindumus oli üldteada ning nende suhet nimetati tõeliseks ja lähedaseks. Nancy Davis püsis Reagani tõelise armastusena mehe kõrval kuni tema surmani.

Poliitikakarjääri algus

1954. aastaks oli Reagani näitlejakarjäär aeglustunud. General Electric palkas ta televisioonisaate juhiks ja külalisesinejaks General Electricu ettevõtetes. Seda tööd tegi ta 8 aastat, seejuures sai ta pidada kõnesid ja õppida tundma inimesi kõikjal Ameerikas.

Reagan pooldas demokraatide vaateid ja toetas Franklin Roosevelti, Dwight Eisenhoweri ja Richard Nixoni presidendikampaaniaid, kuid pärast karjääri General Electricus vahetas ta parteid ja liitus 1962 ametlikult vabariiklastega. 1966. aastal kandideeris Reagan California osariigi kuberneriks ja teenis sellel ametikohal kaks järjestikust ametiaega.

Hoolimata Ühendriikide ühe suurima osariigi kuberneriks olemisest jätkas Reagan veelgi kõrgemale pürgimist. 1968. ja 1974. aasta vabariiklaste üleriigilisel konvendil peeti Reaganit potentsiaalseks presidendikandidaadiks. 1980. aastal kandideeris Reagan Ameerika Ühendriikide presidendiks ja võitis ametisolevat presidenti Jimmy Carterit.

Esimene ametiaeg (1981–1985)

Reagan oli USA eesotsas kaks järjestikust ametiaega alates 1981. aastast. Ta on tänaseni kõige vanem Ameerika Ühendriikide president. Tema esimene ametisseastumise avalik pöördumine toimus 20. jaanuaril 1981. Ajal, mil Reagan pidas ametisseastumise kõnet, vabastati 444 päeva Iraani poolt pantvangis hoitud 52 Ameerika Ühendriikide sõdurit. Kõigest 69 päeva pärast ametiaja algust langes Reagan peaaegu atentaadi ohvriks, kui John Hinckley teda tulistas ja raskelt haavas. Reagan aga taastus kuulihaavast kiiresti ja jätkas pärast haiglast väljasaamist ametis. Atentaat mõjutas palju Reagani populaarsust, mis tõusis 73%-ni.

Esimese ametiaja jooksul laiendas Reagan USA sõjaväge ja suurendas kaitsekulutusi, et riiki sõjaliselt kindlustada. Reagan uskus indiviidide vabadusse ning ajas poliitikat, mis elavdas USA majandust, muutis sisepoliitika suundi ja hoogustas külma sõda.

Teine ametiaeg (1985–1989)

Reagan nimetati teist korda ametisse 20. jaanuaril 1985 pärast seda, kui ta oli ülekaalukalt võitnud 1984. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised Walter Mondale'i vastu. Teisel ametiajal keskendus Reagan enamasti narkootikumidevastasele võitlusele ning püüdis rangemate seaduste ja avalikkuse teadvustamisega võidelda narkootikumidevabade koolide ja töökohtade eest. Nn narkootikumidevastane sõda pälvis ka Reagani abikaasa tähelepanu ja kaasatuse. Nancy lõi alamkampaania "Ütle lihtsalt ei" ("Just Say No").

Reagani valitsusaja suurim skandaal toimus seoses Iraani-vastase sõjaga. Rahvusvaheline kohus mõistis USA süüdi rahvusvaheliste suhete reeglite rikkumises, kui USA sekkus teiste riikide siseasjadesse. Kuigi puudusid tõendid, et president sellest teadlik oleks olnud, kahanes Reagani populaarsus kiiresti ja rahva usaldus presidendi kompetentsusse vähenes.

Alzheimeri tõbi ja surm

Pärast kahte ametiaega läks Reagan erru. Varsti pärast ametist lahkumist diagnoositi Reaganil Alzheimeri tõbi, mille märke oli avalikkus varemgi täheldanud. Haiguse saladuses hoidmise asemel otsustas ta 5. novembril 1994 avalikus kirjas haigusest teada anda. Järgneva kümnendi jooksul Reagani haigus süvenes ja ta suri 5. juunil 2004 93-aastasena.