Nikolai Ivanovitš Rõžkov (vene keeles Николай Иванович Рыжков; 28. september 1929 Donetski oblast Ukraina NSV – 28. veebruar 2024 Moskva) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa partei- ja riigitegelane, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees 1985–1991.

Rõžkov asus ministrite nõukogu esimehe ametikohale Leonid Brežnevi aegse peaministri Nikolai Tihhonovi asemele pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut; Rõžkov küll toetas Gorbatšovi reforme, kuid ajas temaga võrreldes vanameelsemat poliitikat.

Rõžkov oli NLKP liige (1956–1991) ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik (1974–1989) Sverdlovski oblastist.

Alates 1950. aastast töötas ta 25 aastat raskemasinaehitustehases Uralmaš, esialgu insenerina, seejärel tsehhiülemana ja peatehnoloogina, 1965–1970 oli ta samas peainsener ja 1970–1975 peadirektor.

1975–1979 oli Rõžkov NSVL raskemasinaehituse ministri 1. asetäitja, 1979–1982 NSVL Plaanikomitee esimehe 1. asetäitja.

NLKP Keskkomitee liige (1981–1991) ja NLKP KK sekretär ja ökonoomika osakonna juhataja (1982–1985) ja NLKP KK Poliitbüroo liige 1985–1990.

Osales 1991. aasta Vene NFSV presidendivalimistel, saavutades Boriss Jeltsini järel 2. koha (16,9%). Valiti 1995. aasta valimistel sõltumatuna Riigiduumasse ja temast sai üks kommunistliku ja natsionalistliku meelsusega saadikute bloki "Võim rahvale" liidritest. Aastatel 2003–2023 oli Rõžkov Venemaa Föderatsiooninõukogu liige.

Tunnustus

• kaks Tööpunalipu ordenit (1966, 1979)
• NSV Liidu riiklik preemia (1969 ja 1979)
• Oktoobrirevolutsiooni orden (1971)
• kaks Lenini ordenit (1974, 1976)
• Isamaasõja orden, 1. järk (1985)
• kaks ordenit Teenete eest Isamaa ees, 1. järk (2014) ja 4. järk (2004)
• Vürst Jaroslav Targa orden, 5. järk (Ukraina, 2004)
• Valgevene Austuse orden (2004)
• Armeenia rahvuskangelane (2008; Spitaki maavärina tagajärgede likvideerimise isikliku juhtimise eest)
• Austuse orden (Venemaa, 2013)
• kaks Stolõpini medalit, 1. järk (2014) ja 2. järk (2019)
• Sverdlovski oblasti aukodanik (2014)
• Venemaa töökangelane (2019).