Konstantin Ustinovitš Tšernenko (vene keeles Константин Устинович Черненко) (24. september 1911 Šapõpovo Krasnojarski krai – 10. märts 1985) oli Nõukogude Liidu parteitegelane, NLKP Keskkomitee peasekretär aastail 1984–1985.

Noorus

Konstantin Tšernenko sündis Siberis, Krasnojarski krais. Sai 17-aastaselt komsomoli rajoonikomitee propagandaosakonna juhtajaks.

Seejärel asus teenima aega piirivalves, kus astus 1931 NLKP liikmeks. Oli piirivalvesalga partorg. 1933. aastal jätkas karjääri kodurajoonis partei rajoonikomitee propagandaosakonna juhatajana, krai poliitmaja direktorina, partei kraikomitee propagandaosakonna juhataja.

Parteikarjäär

1941. aastal ÜK(b)P Krasnojarski kraikomitee sekretär. Kaotas oma koha 1943. aastal pärast katset välja anda Jossif Stalini Turuhanski sunnitöö aega käsitlevat brošüüri. Saadeti seejärele õppima Moskvasse parteiorganisaatorite kõrgemasse kooli, kust 1945. aastal suunati ÜK(b)P Pensa oblastikomiteesse, kus töötas oblastikomitee ieoloogiasekretärina.

1948. aastal määrati ÜK(b)P Keskkomitee inspektoriks. Määramise käskkiri tühistati, kuna selgus et Tšernenkol on käsil juba viies abielu. Seejärel suunati Tšernenko 1948. aastast Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomiteesse propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitjaks ning lühikese aja pärast osakonnajuhatajaks. Parteitööl Kišinjovis sai ta tuttavaks ka tulevase NLKP peasekretäri Leonid Brežneviga, kes ol sellela jal Moldaavia KP KK esimene sekretär.

1956. aastal võttis Leonid Brežnev, kes oli saanud NLKP KK sekretäriks, Tšernenko oma referendiks. Seejärel määrati Tšernenko NLKP KK propagandaosakonna sektorijuhatajaks.

Aastatel 1960–1965 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja, 1965. aasta septembrist kuni veebruarini Keskkomitee kirjade osakonna juhataja;

1965. aasta märtsist määrati ta NLKP Keskkomitee üldosakonna juhtajaks, selle ametikohal töötas ta ligi 15 aastat.

1966. aastal valiti ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaadiks.

1971. aastal NLKP Keskkomitee liikmeks.

1976. aastast oli ta NLKP Keskkomitee sekretär.

1977. aastast NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1978. aastast Poliitbüroo liige.

Pärast Mihhail Suslovi surma juhtas ta NLKP Keskkomitee sekretariaadi istungeid, kuid pidi selle au loovutama mõne aja pärast NLKP KK sekretäriks valitud Juri Andropovile.

Pärast Juri Andropovi valimist NLKP KK peasekretäriks vastutas ideoloogia eest ning juhatas Andropovi haiguse ajal NLKP KK Poliitbüroo ja NLKP KK sekretariaadi istungeid.

Valiti 13. veebruaril 1984 NLKP KK peasekretäriks, kellena töötas kuni 9. märtsini 1985, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiiidiumi esimeheks.

Ta oli võimule saades juba vana ja haige ega suutnud riigi tugevdamise heaks midagi ära teha. 1983 augustis tabas teda Krimmis puhkusel olles raske mürgitus, mille tõttu ta täielikult invaliidistus.

Tšernenko tegevus riigijuhina

Tšernenko oli nn. vana kooli stalinist ning oma valitsemisajal kavandas ta Jossif Stalini taasaustamist, ta ennistas NLKP ridadesse Stalini inimsusevastaste kuritegude kaasosalised: Vjatšeslav Molotovi, Lev Kaganovitši, Georgi Malenkovi ning tegi ettevalmistusi Volgogradi linna taasnimetamiseks Stalingradiks. Ta veenis NSV Liitu naasma ka Stalini tütre Svetlana Allilujeva, kes läks pärast Tšernenko surma uuesti emigratsiooni.

Pärast tema surma nimetati tema sünnilinn Šapõpovo ümber Tšernenko järgi ning samuti nimetati ümber Krasnojarski tänav Goljanovo rajoonis Moskva linnas. Linna nimi ennistati 1988. aastal, tänava nimi muudeti aga Habarovski tänavaks.