Václav Havel (5. oktoober 1936 – 18. detsember 2011) oli Tšehhi näitekirjanik ja poliitik. Ta oli Sametrevolutsiooni juhtfiguur, viimane Tšehhoslovakkia president (1989–1992) ja esimene Tšehhi Vabariigi president (1993–2003)..

Varajane elu

Václav Havel sündis rikkasse ettevõtjate ja intellektuaalide perre, mis oli tihedalt seotud Tšehhoslovakkia kultuuriliste ja poliitiliste sündmustega aastatel 1920–1940. 1948. aastal võimule tulnud kommunistid ja konfiskeerisid suurema osa nende varast. 1951. aastal lõpetas Václav kohustusliku põhikooli. Perekondliku tausta tõttu ei saanud Havel õpinguid formaalselt jätkata. Seega töötas Havel neli aastat keemialaboris assistendina. Samal ajal õnnestus tal käia õhtukoolis ja lõpetada 1954. aastal keskkool. Poliitilistel põhjustel ei saanud Havel omandada kõrgharidust humanitaaralal. Seega otsustas ta 1957. aastal asuda õppima majandust Tšehhi Tehnikaülikoolis [Czech Technical University], mille jättis pärast kahte aastat pooleli. Aastatel 1957–1959 oli Václav ajateenistuses Tšehhi armees. 1959. aasta teises pooles, teatrikooli sisse saamata, hakkas Havel tööle ABC Teatris (ABC Theatre). Aastatel 1960–1969 töötas ta teatris Divadlo Na zabradli, kus ka oma esimesed näitemängud lõi. Tema esimeseks teatritükiks lavastajana oli „Aiapidu“ (1963), millega sai kohe rahvusvaheliselt tuntuks. Havel jätkas oma haridusteed Praha Kunstiakadeemias (Prague Academy of Art) ja seejärel astus Draamakunsti akadeemiasse [Academy of Dramatic Arts], mille lõpetas 1967. aastal. 1964. aastal abiellus Václav Olga Splichalovaga.

Tegutsemine poliitikas

1967. aastal hakkas kommunistliku partei juhiks saanud Alexander Dubček Tšehhoslovakkias läbi viima ulatuslikke reforme. Nn uus sotsialismi mudel tagas kogunemise, reisimise, usu- ja väljendusvabaduse. Praha kevade ajal etendas Havel olulist rolli demokratiseerumisel ja kultuuri uuendamisel. 20. augustil 1968 reageeris NSV Liit Tšehhoslovakkia liiga vabameelsetele reformidele ja riigi okupeerisid Varssavi pakti sõjalised jõud. 1969. aastal alguse saanud “normaliseerimise” programm eemaldas kõik reformistlikud elemendid ja Tšehhis hakati tagasi minema reformideeelsesse aega. Tugevdati poliitilisi, kultuurilisi ja majanduslikke sidemeid Moskvaga. Teisitimõtlevad kunstnikud, poeedid ja kirjanikud vaigistati, vangistati ja saadeti maalt välja. Ka Haveli tööd keelustati. Ta kolis Prahast maale, et jätkata kirjutamist ja võitlust kommunistliku režiimi vastu – sealhulgas korraldas ta ka keelatud muusikaga kontserte. Sel ajal elatas ta end õlletehases töötades.

1977. aastal kaasasutas Havel liikumise Harta 77 ja oli üks selle eestkõnelejaid. Harta 77 loodi vastusena tšehhi rokigrupi Plastic People arreteerimisele. Harta 77 manifest avaldati Lääne-Saksamaa ajalehtedes 6. jaanuaril ja sai kohe ka ülemaailmset kajastuse. Manifest kutsus Tšehhoslovakkia valitsust jälgima 1975. aasta Helsingi lepetes sätestatud inimõigusi. 1978. aastal avaldas Havel essee "Võimutute võim" (The Power of the Powerless), milles ta kirjeldas kommunistliku režiimi ühiskonda kontrollivaid meetmeid. 1979. aasta aprillis aitas Havel luua komiteed ebaõiglaselt karistatute kaitseks (Committee for the Defence of the Unjustly Prosecuted). Komitee dokumenteeris individuaalseid juhtumeid valitsuse tagakiusamisest ja inimõiguste rikkumisest. Aastaks 1984. oli registreeritud üle 400 juhtumi. Järjest enam hakkas režiimi häirima Haveli avameelsus. 1977–1989 pidi Havel valitsusevastase tegutsemise tõttu korduvalt vangis istuma. Pikim vangistus oli tal 1979–1983.

1989. aastal hakkasid toimuma tormilised sotsiaalsed sündmused, kui politsei ajas Prahas 17. novembril toimunud rahumeelse õpilaste demonstratsiooni laiali. Massilised valitsusevastased demonstratsioonid tärkasid üle terve Praha. 19. november loodi opositsiooni gruppide koalitsioon Kodanikufoorum [Civic Forum], mis seisis demokraatlike reformide eest. Václav Havel sai seega sametrevolutsiooni juhtfiguuriks. Havel pidas 20. novembril Vaclavske platsil poolemiljonilisele rahvamassile kõne. Ta julgustas rahvast jätkama demonstratsioone režiimi vastu: „Tõde ja armastus peavad valdama valede ja viha üle!“ Kodanikufoorum sai kiirelt miljonite tšehhide toetuse. Sametrevolutsiooni tõttu pidi kommunistlik partei detsembri alguses kapituleeruma ja moodustama koalitsiooni Kodanikufoorumiga. 29. detsembri valimistel sai Havel Tšehhoslovakkia ajutiseks presidendiks.

5. juulil 1990 valis vabalt valitud parlament Haveli uuesti presidendiks. Presidendina lõi ta uusi suhteid maailma liidritega ja aitas üles ehitada Tšehhoslovakkia välispoliitika alustalad. Ta õhutas sotsiaalseid reforme, keelustas surmanuhtluse, vabastas kõik poliitvangid ja sulges riigi sõjatehased. Samuti oli Havel esimene riigipea maailmas, kes kutsus dalai-laama ametlikule visiidile.

1992. aastal hakkas Slovakkia jõulisemalt taotlema autonoomiat. Havel, olles vastu Tšehhoslovakkia lagunemisele, astus ametist tagasi 20. juulil. 1. jaanuaril 1993 lagunes riik ametlikult Tšehhi Vabariigiks ja Slovakkiaks. Havel valiti 26. juulil taas (nüüd juba Tšehhi Vabariigi) presidendiks.

27. jaanuaril 1996 suri Haveli naine Olga. Sama aasta lõpus oli ka Haveli enda elu ohus, kui tal diagnoositi kopsuvähk. Detsembris eemaldati ta kops, selle operatsiooni käigus oli tõsine oht, et ta sureb. Pärast seda on Havel korduvalt olnud hingamisteede probleemide tõttu (sh krooniline bronhiit) haiglaravil. Haiglas olles hoolitses Haveli eest tema sõber, näitleja Dagmar Veskernova, kellega ta pärast haiglast vabanemist ka 1997. aasta jaanuaris abiellus.

20. jaanuaril 1998 valiti Havel tagasi uueks (nüüd ka viimaseks) viieaastaseks ametiajaks. Haveli toetusel ühines Tšehhi 1999. aastal NATOga ja saadi kutse Euroopa Liiduga liituda 2002. aastal. 2. novembril 2003 lõppes Haveli teine valitsusaeg. Havel oli viimane endiste nõukogubloki riikide dissident, kes võimult lahkus. Samuti oli ta kõige kauem teeninud riigipea postkommunistlikus Euroopas. Pärast poliitikast lahkumist jätkas Havel Tšehhi poliitika kommenteerimist ajakirjanduses. Samuti jätkas ta ülemaailmselt inimõiguste eest võitlemist, suunates enim tähelepanu Kuubas, Valgevenes, Birmas ja Venemaal toimuvale. Olles Dagmar ja Václav Havel Fondi (Vize 97) looja, toetas ta humanitaar-, tervishoiu- ja haridusprojekte. Haveli jaoks oli pensionipõlv siiski ennekõike oma tegelike unistuste, st kirjanduse ja teatriga, tegelemise võimalus. 2010. aasta juulis alustas ta oma näidendi „Odchazeni“ filmiversiooni loomisega. Olles ise filmi režissöör, viis ta ellu oma kauaaegset ambitsiooni.

Varia

Havel on öelnud, et nii kui kodumaa tema teeneid enam ei vaja, pühendub ta end suure isuga oma tegelikule elukutsele (teatritöö). Presidendiks otsustas Havel kandideerida pigem kohusetundest, sest oli muutunud ellu ärganud kodanikuühiskonna sümboliks. Võimumängud olid talle vastukarva. Tsitaat: „Poliitilise rühmituse rajamine toob kohe kaasa selle, et sul tuleb hakata mängima võimumängu, selle asemel et seada esikohale tõde.“

Oma kirjandus- ja näitetööde, eluaegse inimõiguste eest võitlemise ja avameelselt arvamuse avaldamise eest on Václav Havel saanud nii riiklikke medaleid kui ka rahvusvahelisi auhindu ja ta on nimetatud mitme ülikooli audoktoriks.

Kümme aastat pärast Tšehhoslovakkia lagunemist tunnistas Havel, et riigi lagunemine oli tegelikult hea sündmus. Tema sõnul olid tšehhid ja slovakid seeläbi saanud lähedasemateks kui kunagi varem.

2002. aasta novembris, mõned kuud enne Haveli tagasiastumist, toimus Prahas NATO kohtumine, kus osalesid Ühendriikide president George W. Bush, Suurbritannia peaminister Tony Blair, Prantsusmaa president Jacques Chirac ja peaaegu kõik teised euroopa juhid. Selle tippkohtumise puhul oli tegemist ka rahvusvahelise hüvastijätuga Havelile. Chriac ütles, et ajalugu jääb Havelit meenutama eelkõige „valguse kandjana Tšehhoslovakkia pimedamatel tundidel“.

26. juuli 2004. asutati Ameerika eeskujul Václav Haveli nimeline raamatukogu Prahas, mis on ainulaadne omanäoliste seas Euroopas.

Pärast 2007. aasta pronksiiöö rahutusi saatis Havel Toomas-Hendrik Ilvesele ja eesti rahvale oma toetusavalduse: “On raske uskuda, et protestid [monumendi ümberpaigutamisotsusele] olid vaid kodanike spontaansed aktsioonid,” kirjutas president Havel. “Näib, et isegi uues geopoliitilises õhustikus kuritarvitatakse natsismivastase võitluse ohvreid ja Teise maailmasõja järelmeid jätkuvalt poliitilistel eesmärkidel. Eriti kindlalt veensid mind selles Eesti Moskva-saatkonna ümber toimunud sündmused.”

Egiptuse 2011. aasta rahutusi kommenteeris Havel järgmiselt: „President Mubarak, kes on teinud Egiptuse heaks palju, peaks tunnistama, et tema aeg on tulnud, ja kohe tagasi astuma.“

Tunnustused

• 1968 Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
• 1986 Erasmuse preemia
• 1991 Karl Suure auhind
• 1991 Sonningi auhind
• 1996 Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk
• 2010 Franz Kafka auhind

• 1995 – Ameerika Filosoofiaseltsi välisliige

Teosed eesti keeles

• "Teade" (näidend 12 pildis). Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar. Loomingu Raamatukogu 1968, nr 19
• "Keskendumisraskused" (näidend 2 vaatuses). Tšehhi keelest tõlkinud ja saatesõna: Küllike Tohver. Loomingu Raamatukogu 1989, nr 52
• "Lühidalt, palun" (mälestused). Tõlkinud Leo Metsar, toimetanud Helju Vals. Kirjastus Tammerraamat, Tallinn 2008, 352 lk
• "Lahkumine" (näidend). Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 7

• Kõne kohtu ees 21. veebruaril 1989 – Kultuur ja Elu 1989, nr 6
• "Poliitika ja südametunnistus" (essee). Tšehhi keelest tõlkinud Jonatan Tomeš – Vikerkaar 1989, nr 9, lk 40–53
• "Võim ja kiusatused" (kõne) – Sirp 5. juuli 1991, lk 3 ja 13
• Poleemika aastast 1969: Milan Kundera, "Tšehhi saatus" – Václav Havel, "Tšehhi saatus?". Tõlkinud ja kommenteerinud Lembit Remmelgas. Looming 1990, nr 11, lk 1552–60
• "Václav Havel: minu elust" – Sirp 1. veebruar 1991, lk 1
• "Algul oli sõna"; "Vale dilemma" (esseed); "Omaenese loomingust" – Poliitika 1991, nr 3, lk 57–64
• "Václav Havel elust vanglas, Olgast, enesetapust ja iseendast" (katked ingliskeelsest raamatust "Rahurikkuja", tõlkinud Toomas Raudam) – Postimees 15. märts 1994, lk 14
• "Poliitika ja teater" – Luup 1997, nr 9 (28. aprill), lk 40–41
• "Mateeria süda" (essee, Tšernobõli ja Jalta kõrvutus) – Luup 1997, nr 21, lk 38–39
• "Kosovo ja rahvusriigi lõpp" (kõne). Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga – Vikerkaar 1999, nr 7, lk 89–94