Praha kevad (tšehhi keeles Pražské jaro, slovaki keeles Pražská jar) oli liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini.

1960. aastate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi nn inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri, samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. Nõndanimetatud Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude Liidu juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal). Keegi ei üritanud vallutada kommunistliku partei keskkomitee hoonet, keegi ei kippunud julgeolekutöötajate elu kallale.

NSV Liidu ja teiste sotsialismileeri riikide juhid kartsid Tšehhoslovakkia sündmuste ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungisid NSV Liidu väed koos sotsialistlike Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja võtsid võimu enda kätte. Operatsioonis osales 4600 tanki ja 500 000 sõdurit, hukkus umbes 120 inimest. Tagandati mässulise kommunistliku partei juhtkond ning lõpetati katsed reformida sotsialismisüsteemi. Dubček vangistati ja asendati Gustáv Husákiga.

Punatähtedega tankid Praha tänavatel, relvitu rahvahulk protestimas "liitlaste" sissetungi vastu – selliseid televisioonikaadreid näidati kõikjal üle maailma ning need õõnestasid Nõukogude Liidu ja kogu sotsialismileeri prestiiži veelgi. Ärevaks signaaliks kommunistidele oli Praha kevade ajal sageli kõlanud loosung: "Tänu sotsialismile on Tšehhoslovakkia progressirongist maha jäänud!". Rahvusvaheline üldsus mõistis sekkumise hukka ning paljudes kommunistlikes maades tekkis vastuseis NSV Liidule ja selle poliitikale. Otseselt aga midagi sekkumise vastu või Tšehhoslovakkia toetuseks ette ei võetud. Ööl, mil väed riiki sisse viidi, nõudsid USA, Kanada, Paraguay, Taani ja Suurbritannia ÜRO Julgeolekunõukogu erakorralise istungi kokkukutsumist. Seal mõistis Tšehhoslovakkia saadik Jan Muzik sissetungi hukka.

Praha sündmuste tagajärjel kehtestas Moskva nn Brežnevi doktriini: NSV Liit deklareeris, et juhul, kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kasvõi relvajõul.