Zygmunt III Waza (Sigismund III Vasa, 20. juuni 1566 Södermanlandi lään, Gripsholm – 30. aprill 1632 Varssavi) oli Rootsi kuninga Johan III poeg ning valiti 1587. aastal Rzeczpospolita kuningaks, isa surma järel 1592. aastal ka Rootsi kuningaks.

Poola kuningana

1586. aastal suri Poola kuningas Stefan Batory ning uue Rzeczpospolita valitseja valimisprotsessis oli Poola troonile kandidaatideks: Stefan Batory vennapoeg kardinal András Báthory, Austria hertsog ja Stefan Batory abikaasa Anna Jagellonica, õe Jagelloonide dünastiast Katarina Jagellonica ja Rootsi kuninga Johan III poeg Sigismund. Osa šlahta magnaate, Samuel Zborowski juhtimisel pooldasid Austria ertshertsogi Maximilian III valimist, kuid Krooni suurhetman Jan Zamoyski pooldas Sigismundi. 1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks.

Võitlus Rootsi trooni eest

Peale oma isa Johan III surma (1592) sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikkuses just Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda (Sõda Sigismundiga). Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

Sõjad Rootsiga

Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala. Rzeczpospolita šlahta toetas plaanitavat sõda, kuna oletati, et sõjategevus piirdub vaid Eesti aladega. Ning kuna usuti, et Rootsi on nõrk vastane, siis loodeti vallutatavatel aladel endale peatselt uusi maavaldusi saada. Poolakate enesekindlus põhines peamiselt 16. sajandi edukatel sõdadel. Ka oli Poolas 10 miljonit elanikku Rootsi 1 miljoni vastu.

 Pikemalt artiklis Poola-Rootsi sõda

Rootsi vastu kulges sõda vahelduva eduga, kuid alates 1621. aastast kaldus sõjaõnn Poola kahjuks, nii et 1629. aastal pidi Poola Altmargi vaherahuga Liivimaa ehk tänapäeva Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti Rootsile andma.

Sõjad Moskva tsaaririigi eest

Zygmunt oli kahtlemata äärmiselt ambitsioonikas mees ning nii võttis ta endale lisaks Rootsi troonile naasemise plaanile ka kohustuse alistada Venemaa. Ta pidi oma valitsusaja jooksul pidevalt sõdima nii Rootsi kui ka Venemaaga.

Venemaaga otsest sõjategevust ei toimunud, küll püüdis Zygmunt saavutada Poola-meelse võimu tekkimist. Et ta oli äge katoliiklane, siis lootis ta ka Venemaa katoliku usku pöörata. Esialgu toetas ta Poola-meelseid Vale-Dmitrisid, nende surma järel tungis aga avalikult sõjaga Venemaale ning pani 1610. aastal Moskvas troonile oma poja Władysławi. Rootsile see muidugi ei meeldinud ja nii tungisid rootslased Novgorodimaale ja okupeerisid selle. Et Poola ja Rootsi hakkasid nüüd omavahel võitlema, said venelased hinge tõmmata ja vallutasid 1613. aastal Moskva tagasi, pannes suurvürstitroonile Mihhail Romanovi. Sõda Poolaga lõppes 1618. aastal, rahulepinguga sai Poola endale mõningaid piiriäärseid alasid.

Zygmunt III püüdis ka kuningavõimu tugevdada, tahtes muuta seda päritavaks, kuid see kava tal ebaõnnestus. Siiski oli ta kokkuvõttes üpris edukas kuningas ning tegelikult ka viimane Poola monarh, kelle ajal oli riik Ida-Euroopa tugevaim.