Juri Mihhailovitš Lužkov (Юрий Михайлович Лужков; 21. september 1936 Moskva – 10. detsember 2019 München) oli Venemaa poliitik, Moskva linnapea 1992. aastast kuni 28. septembrini 2010. Lužkov oli Venemaa valitsuspartei Ühtne Venemaa liige ja Kõrgema Nõukogu aseesimees, kuid 28. septembril 2010 esitas ta avalduse parteist lahkumiseks.

Alates 2010. aasta oktoobrist töötab Lužkov õppeasutuses Rahvusvaheline Ülikool Moskvas suurlinnade juhtimise teaduskonna dekaani ametipostil.

Elulugu

Juri Lužkov õppis Moskva I. Gubkini nimelises naftatöötlusinstituudis. Mõningatel andmetel on tal keemiadoktori kraad.

Aastatel 1958–1963 töötas Lužkov nooremteadurina, grupijuhina ja tehniliste protsesside automatiseerimise laboratooriumi juhataja asetäitjana Plastide teadusliku uurimise instituudis; aastatel 1964–1971, töötas ta NSV Liidu Riikliku Keemiakomitee automatiseerimisvalitsuse osakonnajuhatajana; 1971–1974 automatiseeritud juhtimissüsteemide osakonnajuhatajana; 1974–1980, NSV Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi Automatiseerimise Katse- ja konstrueerimisbüroo direktorina; 1975. aastal valiti Moskva Babuškino rajoonist Moskva Nõukogu rahvasaadikuks ning oli ka aastail 1977–1991 Moskva Nõukogu liige.

1980. aastal määrati Lužkov Teaduslik-Tööstusliku ühingu "Neftehimaftomatika" (Нефтехимавтоматика) peadirektoriks ning 1986. aastal NSV Liidu Keemiatööstusministeeriumi Teaduse ja tehnikavalitsuse juhatajaks.

Juri Lužkov oli aastatel 1987–1990 NSV Liidu Ülemnõukogu XI koosseisu saadik.

1987. aastal määrati Juri Lužkov, NLKP Moskva linnakomitee 1. sekretäri Boriss Jeltsini initsiatiivil Moskva linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe 1. asetäitjaks ning ka Moskva linna Agrotööstuskompleksi esimeheks ja ta juhtis linna kooperatiivide ja individuaalettevõtluskomisjoni tööd.

Alates 1990. aasta aprillist oli Juri Lužkov Moskva linna Täitevkomitee esimehe kohusetäitja.

1992. aastal määras president Jeltsin Lužkovi Moskva linnapeaks. Lužkov valiti linnapea kohale tagasi 1996., 1999. ja 2003. aastal. 2007). aastal kinnitati Lužkov president Vladimir Putini ettepanekul ametisse viiendaks ametiajaks. 

28. septembril 2010 vabastas Venemaa president Dmitri Medvedev ta usalduse kaotuse tõttu Moskva linnapea kohalt.

1994. aasta detsembris asutas Lužkov esimese kommertstelevisioonikompanii Venemaal – «Тeleekspo».

Aastatel 1996–2002, kuulus Juri Lužkov Venemaa Föderatsiooninõukogusse. Ta on olnud Föderatsiooninõukogu eelarve-, maksupoliitika-, valuutareguleerimise-, ja pangategevuskomisjoni liige.

Aastatel 2000–2010 oli Lužkov ametikohale vastavalt Venemaa presidendi juures asuva Venemaa Föderatsiooni Riiginõukogu liige ja kuulus 2000. aastal selle presiidiumisse.

1998. aastal asutas poliitilise ühenduse "Isamaa", mis osales 1999. aasta Riigiduuma valimistel valimisblokis Isamaa – Kogu Venemaa. 2001. aastal ühines Lužkovi poliitühendus Ühtsuse Riigiduuma fraktsiooniga parteiks Ühtne Venemaa. 28. septembril 2010 esitas Lužkov avalduse parteist lahkumiseks.

2009. aasta oktoobrist on ta avatud aktsiaseltsi "Moskva naftagaasikompanii" (ОАО «Московская нефтегазовая компания» (МНГК)) direktorite nõukogu esimees.

Juri Lužkov oli Ülevenemaalise partei "Ühtne Venemaa" Kõrgema Nõukogu aseesimees; 28. septembril 2010 esitas ta parteist lahkumise avalduse ning tema liikmesus parteis peatus.

Juri Lužkovi tagandamisele Moskva linnapea kohalt eelnesid tema vastu suunatud teravad rünnakud meedias. Telekanalil NTV näidatud lühifilmis "Дело в кепке" uuriti, kuidas sai Lužkovi abikaasast Jelena Baturinast Venemaa rikkaim naine. Lužkovile heideti filmis muuhulgas ette seda, et ta viibis 2010. aasta suvel Moskva suitsu uputanud maastikupõlengute ajal välismaal puhkusel. Ajakirjandus süüdistas Lužkovi lisaks Moskva ajaloolise keskuse hävitamises ja suutmatuses toime tulla linna liiklusprobleemidega.

21. oktoobril 2010 kinnitas Moskva linnaduuma Juri Lužkovi asemel Moskva linnapea ametisse senise Venemaa Föderatsiooni Valitsuse esimehe asetäitja ja Valitsusaparaadi juhataja Sergei Sobjanini.

Pärast tagandamist antud esimeses intervjuus (ajalehele The New Times) lubas Lužkov asutada uue poliitilise liikumise ja ei välistanud, et seoses sellega algatatakse tema vastu kriminaaluurimine. 

2011. aasta 17. jaanuaril avaldas Venemaa Peterburi majandusajaleht Delovoi Peterburg informatsiooni, mille kohaselt esitas Juri Lužkov 2010. aasta lõpus elamisloa taotluse Läti Vabariigis alaliseks elamiseks.

Tunnustus

• Lenini orden
• Tööpunalipu orden
• "Teenete eest Kodumaa ees" 1. järgu orden,
• "Teenete eest Kodumaa ees" 2. järgu orden,
• "Teenete eest Kodumaa ees" 3. järgu orden,
• Sõjaliste teenete eest,
• Auorden (орден Почета),
• Rahvusvaheline auhind "Usk ja ustavus" (1996)
• medalid «Vaba Venemaa kaitsjale»,
• «Sõjalise koostöö tugevdamise eest»,
• «850 aastat Moskvat»,
• mälestusmedal «300 aastat Sankt-Peterburgi»,
• Vürst Jaroslav Targa V järgu orden (2004)

Juri Lužkovile on avaldatud kolmel korda tänu Venemaa Föderatsiooni presidendi poolt, Lužkov on NSV Liidu ja Venemaa Riikliku preemia laureaat. Talle on omistatud «Venemaa Föderatsiooni teenelise keemiku» ja «Venemaa Föderatsiooni teenelise ehitaja» aunimetused.

Isiklikku

Juri Lužkov on teist korda abielus. Esimene abikaasa Marina Bašilova suri 1989. aastal vähki. Sellest abielust on neil kaks poega.

1991. aastal abiellus Lužkov Jelena Baturinaga, kes on Venemaa ainus naissoost dollarimiljardär ja tegeleb Moskvas ulatusliku kinnisvaraäriga. Lužkovi kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et Venemaa seaduste kohaselt kuulub pool Baturina varast tema mehele, kes on avalikkuse ees eitanud seoseid naise äridega. Kriitikud panevad Lužkovile süüks, et tema abikaasa ettevõte Inteco on saavutanud Moskvas peaaegu monopoolse seisundi korterelamute ehitamisel. Sellest abielust on neil kaks tütart.