Dresdeni pommitamine toimus 13.-15. veebruaril 1945. Ohvrid olid peamiselt tsiviilisikud ja sõjapõgenikud, kellest enamiku moodustasid naised ja lapsed. Kahe päeva jooksul sooritatud õhurünnakute ohvrite arv on täpsustatud andmeil kuni 25 000. Dresden kui üks Euroopa ajaloolisi kultuurikeskusi ja kunstilinn oli üldise arvamuse kohaselt puutumatu, ka puudusid seal igasugused sõjalised objektid.

Dresden oli seni jäänud pommitamistest puutumata. “Dresdenis vilistasid aurukatlad ikka veel rõõmsalt. Trammid tilisesid. Telefonid helisesid ja neile vastati. Tuled süttisid ja kustusid, kui vajutati lülitile. Teatrid ja restoranid töötasid. Töötas ka loomaaed,” kirjeldab linna ise pommitamise ajal Dresdenis sõjavangina viibinud Ameerikakirjanik Kurt Vonnegut romaanis “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”. Arvati, et linna ei rünnatagi ning Dresdenist sai põgenike linn, kuhu kogunesid pommitamistest peavarjuta jäänud inimesed. Linn oli täis põgenikke, laatsarette, siin oli ka 26 000 sõjavangi. Puudusid sõjalised objektid, samuti õhukaitse.

Enne sõja lõppu aga sooritati Dresdenile viis suurrünnakut ja 13.-15. veebruaril 1945 hävitati totaalselt kogu linn. Leekides hukkus kuni 25 000 rahulikku elanikku, jällegi peamiselt naised ja lapsed.

13. veebruari hilisõhtul ründasid 244 Briti lennukit linna, kella ühe ja kahe vahel öösel tegid 529 Briti lennukit teise rünnaku. Heideti alla 400 000 süütepommi, mille tulemusel vallandus kohutav tulemöll ja tekkis kuumus, mis meeletu tulena keerles taevasse, põletades õhust hapniku. Tänavatel sulas asfalt. 14. veebruaril vastu keskpäeva pommitasid linna 311 Ameerika "lendavat kindlust", neile lisandus hiljem veel 210 lennukit.

“Ülevalt kostis otsekui hiiglase jalasamme. Need olid tugeva lõhkejõuga pommide sarjad. Hiiglased astusid ja astusid...” kirjeldab Vonnegut.

Suurrünnakus osalenud 1300 lennukilt heideti alla 650 000 süütepommi, 2978 tonni lõhkepomme ja 4500 fosforleegipommi. 2. märtsil ründasid 400 lennukit linna veelkord. Pommitajaid saatnud hävitajad tulistasid pardarelvadest põgenejaid ja tuletõrjujaid. Ka Vonnegut on seda kirjeldanud: “Suitsupilve all lendasid kohale Ameerika hävitajad, et vaadata, kas seal all keegi veel liigub. Nad nägid seal Billyt ja teisi ringi liikuvat. Nad puistasid ameeriklased kuulidega üle, kuid need ei tabanud. Siis nägid lennukid veel mõnd inimest jõe ääres liikumas. Nad tulistasid neid. Mõni sai pihta.”

Dresdeni pommitamiste tulemused olid kohutavad. Täielikult purustati 75 000 maja, hävitati 143 kooli, haiglat ja kultuurimälestist. Hukkunuist suudeti tuvastada vaid 35 000.

Vonnegut tsiteerib USA õhujõudude kindralleitnant Ira C. Eakeri sõnavõttu: “Mul on raske mõista neid inglasi või ameeriklasi, kes nutavad vaenlase surmasaanud tsiviilelanike pärast, kuid kes ei ole valanud ühtki pisarat meie vaprate lennumeeskondade pärast, keda me oleme kaotanud lahingus julma vaenlasega.”

Kokku heideti linnale 13 168,8 tonni lõhke- ja süütepomme.

Dresdeni süütepommitamises hukkus osade ajaloolaste hinnangul kuni 500 000 inimest.