Balti sõdurite väljasaatmine Rootsist (Rootsis kutsutakse seda Baltlaste väljasaatmiseks, rootsi keeles Baltutlämningen) toimus ajavahemikul 1945–1946. Rootsi andis välja 150 Waffen-SS-i välismaalastest vabatahtlikku ja kutsealust Lätist ja Eestist, kes sõdisid Teises maailmasõjas Saksamaa poolel Punaarmee vastu. Nõukogude Liit nõudis, et antaks välja kõik, kes olid olnud Saksamaa teenistuses. Vaatamata tugevale kriitikale ja sisemistele lahkarvamustele, nõustus Rootsi valitsus Nõukogude Liidu nõudmistega.

1994. aastal avaldas Rootsi sügavat kahetsust juhtunu pärast ja kutsus veel elusolevaid baltimaalasi külastama Rootsit. Rootsi saabus 35 lätlast, 4 eestlast ja 1 leedulane. 20. juunil 1994 korraldati neile Stockholmi kuningalossis kuningas Carl XVI Gustafi vastuvõtt. Välisminister Margaretha af Ugglas vabandas ametlikult Rootsi nimel.

Ajalugu

1945. aasta 2. juunil nõudis Nõukogude Liit, et Rootsi annaks välja kõik Berliini-Rooma telje sõdurid. 15. juunil loodud ja saladuses hoitud Rootsi valitsuse protokoll sai avalikuks 19. novembril. Parlamendi enamus toetas seda. Rootsi Kommunistlik Partei tahtis lisaks sõduritele välja saata ka kõik Baltimaade tsiviilelanikest sõjapõgenikud. 

Enamik väljasaadetutest olid Kuramaa lahingutest põgenenud lätlased, lisaks oli 7 eestlast. 

Kujutamine kunstis

1970. aastal valmis Johan Bergenstråhle draamafilm "Baltutlämningen" (inglise keeles "A Baltic Tragedy"), mis võttis osa 20. Berliini filmifestivalist. Filmi aluseks on Per Olov Enquisti romaan "Legionärerna: En roman om baltutlämningen" (1968; tõlge inglise keelde "The Legionnaires: A Documentary Novel", 1973), mis võitis Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.