Wilhelm Pieck (3. jaanuar 1876 Guben – 7. september 1960 Ida-Berliin) oli Saksamaa poliitik, Saksa Demokraatliku Vabariigi partei- ja riigitegelane, Saksa Demokraatliku Vabariigi president.

Wilhelm Pieck sündis Gubenis (praeguse haldusjaotuse järgi Spree-Neiße kreisis Brandenburgi liidumaal) ja ta oli pärit kutsari perekonnast. Põhikooli lõpetamise järel asus ta tööle tislerina.

Aastatel 1895–1918 oli ta Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei liige. 1915. aastal mobiliseeriti Pieck sõjaväkke. Ka sõdurina jätkas ta vasakpoolset agitatsiooni, mille eest ta anti sõjakohtu alla. Kuid tal õnnestus põgeneda ja ta elas põrandaalusena Berliinis, kus ta oli 1916. aastal üks Spartakusbundi asutajaid. Seejärel elas ta emigratsioonis Amsterdamis. Esimese maailmasõja järel pöördus Pieck Saksamaale tagasi ning 1918. aasta detsembris oli ta üks Saksamaa Kommunistliku Partei asutajaid. 1919. aasta jaanuaris võttis ta osa Spartakistide ülestõusust. 15. jaanuaril 1919 arreteeriti ta koos Rosa Luxemburgi ja Karl Liebknechtiga, kuid Pieckil õnnestus põgeneda.

1921–1928 oli ta Preisi Maapäeva ja 1928–1933 Riigipäeva liige. 1922. aastal oli Wilhelm Pieck üks Rahvusvahelise Punaabi asutajaid. 1931. aastast alates kuulus ta Kominterni juhtkonda.

Hitleri võimuletuleku järel oli Pieck 1933. aasta mais sunnitud Pariisi eksiili minema. 1933. aasta augustis võeti talt tagaselja ära Saksamaa kodakondsus. 1935. aastal valiti Wilhelm Pieck Saksamaa Kommunistliku Partei esimeheks ja ta asus elama Moskvasse. Ta oli ka 1943. asutatud Vaba Saksamaa Komitee üks juhte.

1. juulil 1945 pöördus Pieck Berliini tagasi. 1946. aastal sai ta koos Otto Grotewohliga Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei esimeheks. 11. oktoobrist 1949 kuni oma surmani oli ta Saksa Demokraatliku Vabariigi president. Wilhelm Piecki surma järel Saksa DV presidendi ametikoht kaotati.