Pühalepa Püha Laurentiuse kirik ehk lühidalt Pühalepa kirik on kirik Hiiumaal Pühalepa vallas Pühalepa külas. See on Hiiumaa vanim kirik.

Kirikut kasutab EELK Pühalepa Laurentsiuse kogudus.

Vaatamata sellele, et Suuremõisa parkmetsas (samuti kiriku ümber) kasvavad Hiiumaa kõrgemad puud, paistab Pühalepa kiriku torn küllaltki kaugele.

Pühalepa kirik on algselt ehitatud gooti stiilis, ümberehitused on toimunud pseudogooti stiilis. Kirik on ühelööviline. Seinad on valged, katus punakaspruun ja kellatorni katus must (hall). Põhja-, ida- ja lõunapoolsel küljel asuvad kõrged vitraažaknad. Kiriku kellatorni tipus kera kohal on tuule suunda näitav kukk. Katuse idapoolsesse otsa on püstitatud rist.

Kirikut ümbritseb põllukividega piiratud surnuaed (Pühalepa kirikuaed), kus on säilinud mõni rõngasrist. Kiriku kõrval kabelis on Jakob De la Gardie järeltulija krahvinna Ebba Margaretha Stenbocki sarkofaag.

Ajalugu

Kiriku esialgne hoone ehitati 13. sajandil. Algselt oli kirik tornita.

Liivi sõjas sai kirik tugevasti kannatada ning taastati pärast sõda madalamana.

1636 paigaldati Pühalepa kirikusse skulptuurkantsel, mille raius dolokivist välja Haapsalu kiviraidur Joachim Winter. See on tänapäeval ainuke kiviskulptuurkantsel Eestis.

17. sajandi alguses hakati ehitama kellatorni. 1770 sai see kaks uut korrust ja 1874 praeguse kuju.

Suurem ümberehitus toimus 1860–1863. Kirik ehitati kõrgemaks ning põhjapoolsesse külge raiuti akende jaoks avad.

Alates 1951 oli kirik kasutusel laona ja lagunes.

Pühalepa kirik taaspühitseti 1993.

Legendid

Pühalepa kiriku asukoha valiku kohta on olnud käibel mitu sarnast muistendit.

Matthias Johann Eiseni kirjapandud muistend "Pühalepa kirik" räägib sellest, et kiriku kohal asus kunagi hiielepik, kus käidi ohverdamas. Kristluse jõudmisel raiuti lepik maha, kasvama jäi vaid üks puu. Uus kirik otsustati ehitada sinna, kuhu kaks omapead jalutama lastud härga pidama jäävad. Kohalikel oli ehitamise koht püha lepa juurde juba planeeritud. Härgadele söödeti seal rammusat rohtu ning rakendati siis koormat vedama. Härjad tulid tagasi lepa juurde, kus nad olid harjunud sööma.

Teise variandi järgi oli härgadele taha rakendatud kivirahn. Sellega jäid härjad lepa taha kinni, kivi olevat praegugi kiriku ees maas.

Kolmanda variandi järgi olid härjad rakendatud nii, et parempoolne härg oli pandud vasakpoolseks ja vastupidi. Härjad saadeti ilma juhita minema. Vankri rummu ots jäi aga lepa taha kinni ning härjad pidid seisma jääma. Sinna ehitatigi kirik.

Kui kirikut hakati ehitama, siis kurat ei lasknud seda teha. Päeval ehitatu oli öösel kuradi poolt laiali veetud. Kui kirikuõpetaja oli kividele ristid peale teinud, oli kurat ehitajad rahule jätnud.

Kirikust mõnisada meetrit põhja pool asub Vanapagana kivi. Legendi järgi olevat vanapagan tahtnud kirikut kiviga puruks visata, kuid ta ei saanud pihta. Läheduses leidub teisigi kive, mille kohta sarnaseid muistendeid kirja on pandud.

Suuremõisa lossist olevat kirikuni viinud maa-alune käik, mille kaudu krahv hädaolukorras lossi juurest minema saanud pääseda. Ilmselt ei ole nii pikka käiku kunagi olnud, sest lossist kirikuni on vahemaa peaaegu 1 kilomeeter.

Praeguse Pühalepa kiriku kohal olevat hiidlased neljapäeviti alasti hulgakesi ohverdamas käinud. Ohverdamiseks võeti noad kätte ja üritati täkkida üksteist niimoodi, et veri voolama hakkaks. Samuti olla tehtud Kärdla lähedal Hiieselja hiies, seal võtnud veriseks täkkimisest osa ka naisterahvad. Täkkimise ajal olla mängitud torupilli.