Oskar Luts (7. jaanuar 1887(vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepere küla, Palamuse kihelkond – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut, Eesti NSV rahvakirjanik (1945). Lutsu tuntuimad teosed on Paunvere alevit kirjeldav nn Tootsi-lugude sari: "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988). Kirjandusteadlane Janika Kronberg nimetab veebientsüklopeedias Estonica Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".

Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks." Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.

Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusegasarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi." Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karisekäe all.

Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle kohati ka karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta aeg-ajalt jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse. Kirjandusringkondade kriitilist suhtumist Lutsu on kajastanud ka Mihkel Mutt romaanis "Elu allikad".

Elukäik

• 1894 Õppis Änkküla külakoolis.
• 1895–1899 Palamuse kihelkonnakool.
• 1899–1902 Tartu Reaalkool.
• 1903. aastast töötas apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, alates 1908 Tallinnas ja Peterburis.
• 1911–1914 õppis Tartu Ülikoolis rohuteadust, algul vabakuulajana.
• 1915–1918 võttis farmatseudina osa Esimesest maailmasõjast Pihkvas, Varssavis, Dvinskis, Vilniuses ja Vitebskis, samal perioodil ka abiellus.
• 1919–1920 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana.
• 1922. aastast oli kutseline kirjanik Tartus.
• 1941 sai temast Eesti esimene personaalpensionär.
• 1941–44 oli Luts üks väheseid eesti kirjanikke, kelle teostest ilmusid kordustrükid (kokku 5, sealhulgas "Vanasti", "Pikem peatus" ja "Kevade"; viimane parandustega, näiteks Tõnissoni terava repliigita sakslaste pihta).
• 1945 anti talle Eesti NSV esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus.
• 1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni.

Oskar Luts on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Perekond

Oskar Luts oli Hindrik ja Leena Lutsu esimene laps. Ta sündis 7. jaanuari ööl 1887. aastal Posti talu saunas Järvepera külas Tartumaal.

Lutsu abikaasa Valentina Luts (1892–1982), neiupõlvenimega Krivitskaja, oli pärit Venemaalt. Valentina isa Simeon oli rahvuselt valgevenelane ja töötas Vitebski politseipristavina ning ema Anna oli rahvuselt poolatar.

Oskar ja Valentina Lutsu poeg Georg Luts sündis 11. aprillil 1918 Vitebskis. Ta õppis Tartu Linna 15. Algkoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastail 1938–1942 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Sarnaselt isaga oli ka Georg kirjandushuviline. Muu hulgas kirjutas ta enne trükkiminekut puhtalt ümber mitmeid isa käsikirju. Esimese kursuse tudengina pani 20-aastane Georg väsinud isa lubadust täites tema asemel koguni kirja följetoni «Saamuel Pliuhkam Tartu näitusel» (Postimees, 27. august 1938). Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjaväes ning vahetult enne Eesti langemist Nõukogude okupatsiooni alla põgenes Soome ning sealt koos isa venna Theodor Lutsuga Rootsi. Oskar ja Anna Luts said alles oktoobris 1948 teada, et Georg on Rootsis elus, kus ta edaspidi töötas farmaatsiaettevõtetes Lundis. Abielust rootslanna Ruth Ohlssoniga sündis Georg Lutsul 1959. aastal poeg Anders (perekonnanimeks Ohlsson), kes vanaisa ja isa kombel on samuti tegev farmaatsia alal. Georg Luts suri 1. mail 2004.

Oskar Luts oli filmioperaator ja filmilavastaja Theodor Lutsu vanem vend.

Looming

Varane looming

Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.

Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.

Tootsi-lood

Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suvi" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988.

Sarja tegevus toimub Paunvere alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava Palamusega. Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "Kevades": Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Aadniel Kiir, Tõnisson, aga samuti kohaliku kiriku kellamees Lible ja köster Julk-Jüri ning kooliõpetaja Laur on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

"Kevade"

 Pikemalt artiklis Kevade.

Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuiseteatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.

Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.

Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele: 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt.

Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Tookord filmist siiski asja ei saanud, "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal režissöör Arvo Kruusemendi käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – Aare Laanemets, Tõnisson – Ain Lutsepp, Lible – Kaljo Kiisk). "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo). "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.

"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.

"Suvi"

 Pikemalt artiklis Suvi (Luts).

"Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat "Kevade" lõpust hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda.

Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on Joosep Toots, kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Toots konkureerib endise kooliõe Raja Teele sümpaatia pärast rätsep Jorh Adniel Kiirega. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.

"Suve" ja "Tootsi pulma" põhjal valmis 1976. aastal Arvo Kruusemendi film, mis kannab samuti pealkirja "Suvi".

"Tootsi pulm"

 Pikemalt artiklis Tootsi pulm.

Nagu nimigi ütleb, keskendub raamat Joosep Tootsi ja Raja Teele pulmale.

"Argipäev"

 Pikemalt artiklis Argipäev (Luts).

"Argipäevas" (algse nimega "Äripäev") on fookus Kiirel, kes on endiselt vallaline mees ning peab langetama valiku kahe ootamatult Paunverre saabunud õmbleja Juuli ja Maali vahel. Kiir abiellub Juuliga, ent viskab silma ka Maalile. Ühtaegu kirjeldab teos Raja Teele ja Joosep Tootsi abieluprobleeme, mis viivad ajutise lahkukolimiseni.

"Sügis"

 Pikemalt artiklis Sügis (Luts).

"Sügise" esimene osa avaldati juba 1938. aastal, teine osa ilmus ent raamatuna alles 50 aastat hiljem, 1988. Osa sellest avaldas Luts küll juba Saksa okupatsiooni aegsetes ajalehtedes järjejutuna.

Raamat käsitleb tegelaste keskiga Vabadussõja-järgsetel aastatel. Peamine süžeeliin keskendub rätsepmeister Kiire suhetele õmblejannade Juuli ja Maaliga ning tema talupidamispüüdlustele.

"Sügise" põhjal tehtud samanimeline film (1991) jäi ka Arvo Kruusemendi filmisarjas viimaseks.

"Talve"

 Pikemalt artiklis Talve.

Juba 1939. aasta 10. märtsi Uudislehes lubas Luts lugejaile lasta samal aastal välja kaks raamatut, üks neist pidi olema sarja viimane osa "Talve". Raamat siiski ei ilmunud.

1994. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa Oskar Lutsu nime all "Talve", mille väidetavalt oli käsikirjast ümber kirjutanud kirjandushuviline Arnold Felix Karu. Raamatu autorsuse ümber puhkes ajakirjanduses diskussioon. Kirjanduskriitik Maie Kaldahinnangul oli avaldatud teose 228 lehekülje pikkusest tekstist puhast Lutsu 4, moonutatud, ehkki võimalikku Lutsu 115, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.

Näidendid

Menukaks osutusid Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed"), mis ilmusid kõik 1913. aastal. Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).

Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.[17]

Lutsu populaarseim ja tuntuim draamateos on kahtlemata "Kapsapea", mida kirjandusloolane Ants Järv iseloomustab nii: "... "Kapsapää" (1912) on eesti näitekirjanduse parim ühevaatuseline komöödia."

Jutustused

Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu proosaloomes leidub ka sentimentaal-naturalistlikku linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatika ühendab Lutsu moraali- ja karskuseteemalisi jutustusi ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrot", 1929) ning tragikoomika ja grotesk agulielust kõnelevaid jutustusi ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).

Mälestused

Oskar Luts avaldas 1930–1941 ka "Mälestuste" sarja, milles oli kokku 13 köidet (sh "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932). Parimaiks neist peetakse viit esimest köidet, mis käsitlevad huumori ja nostalgiaga tema lapsepõlve ja kooliaastaid.

Lutsu mälestused elasid üle uue populaarsuslaine 1980. aastatel, mil neist hakkasid ilmuma kordustrükid: "Mälestusi" 1982, "Vaadeldes rändavaid pilvi" 1984 jt.

Vested, lastekirjandus, tõlked

Lutsu sulest ilmus rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist maailmasõdajutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest. Üks Lutsu esimesi tõlkeid oli Nikolai Gogoli "Revident" nime all "Rewisor" 1916. aastal (kaastõlkija Ants Simm); pärast sõda tõlkis ta muuhulgas Aleksander Kuprini teoseid.

Samas avaldas Luts ka mitmeid jutustusi ning näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi." Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Lastejuttudest populaarseim aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.

Mõju Eesti kultuuris

Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.

Mati Undi Lutsu-lavastused

Lutsu teoste põhjal on sündinud terve rida raamatuid, näidendeid ja filme, nende sündmustikule ja tegelastele on Eesti kultuuris ohtralt viiteid. Nende kõrval on loodud Lutsu-mõjulisi teoseid ka laiemalt kui ühe tema teose tõlgendamise piires. Selliste hulka kuuluvad Mati Undi lavastused "Täna õhtul kell kuus viskame lutsu" (Eesti Draamateater, 1998; avaldatud kogumikus "Huntluts"), "Kapsapea ja Kalevi kojutulek" (Noorsooteater, 1983), "Raha!" (aluseks lühinäidendid "Pärijad" ja "Onu paremad päevad") ning "Inimesed saunalaval" (Von Krahli Teater, 1999; samuti kogumikus "Huntluts"). Neist viimase ainetel omakorda on Andres Maimik teinud samanimelise filmi.

"Need teosed on nn Vooremaa eksistentsialism – katse näha inimolu sisyphoslikku kulgu vooremaalaste, eeskätt Oskar Lutsu tegelaste, aga ka iseenda kaudu," on Undi Lutsu-lavastusi iseloomustanud kriitik Kalev Kesküla. "Unt tajus Lutsu kosmoses olemise põhja ja see põhi oli temale – kah vooremaalasele – tuttav. /---/ Nii et olles maailmamees, on Unt paratamatult ka vooremaalane ning oma Lutsu ja Tammsaare lavastamise hulluses ka rahvuskirjanik. Luts ja Tammsaare on minu rahvuse asi, on ta öelnud. Ja et neil on Lutsuga ühine saladus – rahvus." Lutsu 125. sünniaastapäeva tähistas Vanemuise teater Undi "Täna õhta kell kuus viskame Lutsu" uuslavastusega "Huntlutsu" nime all, lavastajaks Ingo Normet.[23] "Kiire ja Tootsi aastakümnetepikkune võitlus ja võistlus küll maa, küll naise, küll tõe ja õiguse eest, tunneb eesti kirjanduses vaid ühte vastet – Andrese ja Pearu maadejagamist," võrdles Ingo Normet Lutsu ja Tammsaaret. "Unt on kirjutanud: "Tammsaare ja Luts põle mitte ilmaasjata meie tähtsaimad kirjanikud. Miskit väga salajast peitub neis." Ja Mati Undis ka."

Mälestuse jäädvustamine

Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina (autorid Martin Saks ja Endel Taniloo). 1987. aastal püstitati talle Tartusse Emajõe-äärsesse Vabaduse puiestikku mälestussammas (autor Aulin Rimm, arhitekt Allan Murdmaa). Tema järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu (1987. aastast, varem Nikolai Gogoli nimeline) ja Oskar Lutsu tänav Palamusel. Aastail 1958–1987 kandis (Oskar) Lutsu tänava nime Tartus ka varasem ja hilisem Näituse tänav.

1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseum, 1987, aastast aga O. Lutsu KihelkonnakoolimuuseumPalamusel.

Alates 5. jaanuarist 1987 (vahetult enne Lutsu 100. sünniaastapäeva) antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat. Selle esimene laureaat oli Priit Aimla, preemiat toetavad Eesti Kultuurkapital ja Palamuse vallavalitsus.

Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul.

7. jaanuaril 2012 tähistas Google oma eestikeelsel veebilehel Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva "Kevade"-teemalise Google'i erilogoga.