Nikolai Kobelkoff (täpsemalt — Nikolai Kobelkoff või vene keeles Николай Васильевич Кобельков, 1851–1933) oli vene päritolu tsirkuse- ja meelelahutuskunstnik (schausteller), kes sai kuulsaks Euroopas ja isegi maailmas oma etteastetega, hoolimata raskest kaasasündinud puudest.

Ta sündis 22. juulil 1851 Venemaa Keisririigi territooriumil (praegu Tšeljabinski oblast, Troitski või Voznesenski lähedal). Nikolai oli pere 14. või 17. laps (allikad veidi erinevad), ja ta sündis geneetilise haigusega – ilma käte ja jalgadeta – tõenäoliselt tetraameelia sündroomi tõttu.

Sellest hoolimata õppis ta:

kõndima ja liikuma,

kirjutama,

joonistama,

püstolist laskma,

niiti nõela sisse ajama,

kahvliga sööma,

jooke valama ja isegi hobuseid juhtima.

Alates 1870. aastast hakkas ta esinema Venemaal (Peterburis), seejärel läks gastrollidele üle Euroopa ja isegi USA-sse. Etteasted olid sensatsioon – ta demonstreeris igapäevaseid oskusi, akrobaatikat ja isegi ohtlikke numbreid (näiteks sisenemist puuri lõvi juurde).

1. aastal filmiti temast lühifilm „Kobelkoff“, mis on üks varasemaid näiteid sellise etteaste dokumenteerimisest.

Ta abiellus Anna Wilfertiga saksa/austria meelelahutusperest ja neil oli 11 last (6 elasid täiskasvanuikka), kõik terved. Pere esines koos.

Umbes 1906–1901. aastal ostis ta maa Viini kuulsas Prateri meelelahutuspargis, ehitas atraktsioone (velodroomi, liumäe, karusselle jne) ja sai edukaks ettevõtjaks. Tema pere jätkas äri ka pärast tema surma.

Nikolai Kobelkoff suri 19. jaanuaril 1933 Viinis 81-aastaselt jõuka ja austatud mehena. Ta on maetud Viini Keskcalmetusse ja tema lugu on inspiratsioonieeskuju tahtejõust ja kohanemisest (sarnaselt tänapäevase Nick Vujiciciga).

Ta oli oma aja „täht“ freak show/sideshow žanris, kuid positiivse kuvandiga – mitte ohvrina, vaid andeka ja iseseisva inimesena. Paljud allikad võrdlevad teda „inimese torsoga“ (Human Trunk), kuid tema elu oli täis saavutusi.

Nikolai Kobelkoff (täpsemalt — Nikolai Vassiljevitš Kobelkoff) ja tema naine Anna Wilfert abiellusid 1876. aastal ning neil oli 11 last (mõnes allikas mainitud 15, kuid elas 6–11; enamasti mainitakse 11 sündinut, kellest 6 jõudis täiskasvanuikka). Kõik lapsed olid füüsiliselt terved, ilma isa kaasasündinud puudeta (tetraameelia).

Teadaolevad lapsed (perefoto ja allikate põhjal):

Alexander (vanim poeg, sündinud umbes 1876–1877 Prateris)

Otto

Nikolai (noorem)

Paul

Ernst

Helene (tütar, ainus teadaolev tütar)

Lapsed elasid lapsepõlves vanavanemate juures Viinis, hiljem liitusid vanematega gastrollidel ja aitasid pereärias (šõudes ja atraktsioonides).

Pärast Nikolai surma 1933. aastal jätkas pere Viini Prateri pargi atraktsioonide haldamist (velodroomi, liumäe, karusselle jne), mille ta ostis umbes 1901–1913. Äri jäi pere omandisse kuni 1970. aastateni, mil osa territooriumi osteti rekonstrueerimiseks, kuid pere sai hüvitise.

Kaasaegsed järeltulijad:

Pere on endiselt seotud Prateri ja meelelahutustööstusega Viinis.

Hiljuti nimetati Prateris teed perede auks: Nikolai-Kobelkoff-Weg ja Schaafweg (Anna oli seotud Schaaf perega sugulaste kaudu).

Initsiaator oli Silvia Lang – Nikolai Kobelkoffi lapselapselapselaps (great-great-granddaughter), Liselotte Langi tütar (Liselotte oli great-granddaughter, 94 aastat 2022. aastal).

Mõnes allikas mainitud, et üks lapselaps või järeltulija Nikolai Pasara (poja Otto liinist) juhtis atraktsioone hilisematel aastatel.

Pere elab peamiselt Viinis ja järeltulijad hoiavad sidet Prateri ajalooga (on isegi veebileht praterdynastien.at, mida haldab pere). Täpsed nimed ja praegune elukoht ei ole laialdaselt avalikustatud, kuid nad on elus ja aktiivsed Prateri traditsioonide jätkajad.