Lars Olof Jonathan (Nathan) Söderblom (15. jaanuar 1866 Gävleborgi lään – 12. juuli 1931 Uppsala) oli rootsi vaimulik, alates 1914. aastast Rootsi Kiriku peapiiskop, Nobeli rahuauhinna laureaat (1930).

Söderblom sündis Trönö talus vaimuliku peres. Ta asus 1883 õppima Uppsala ülikoolis. 1892–1893 oli ta algul Uppsala Üliõpilaste Liidu asepresident ja hiljem president. 1892 avaldas ta raamatu Martin Lutherist. 1893 ordineeriti ka tema vaimulikuks ja see toimus USA-s.

Mõnda aega töötas Söderblom Uppsala psühhiaatriahaigla vaimulikuna, seejärel seitse aastat Rootsi Kiriku pastorina Pariisis. Samal ajal õppis ta Pariisis ülikoolis religioonilugu, lõpetas ja sai professoriks. Tema väitekiri käsitles hauataguse elu mõistet zoroastrismis. Pärast Alfred Nobeli surma 10. detsembril 1896 juhtis ta tema matusejumalateenistust.

1897 abiellus Söderblom Uppsala ülikooli tudengi Anne Forselliga. Abielust sündis 10 last.

1901 naasis ta Uppsala ülikooli, kus ta sai usuteaduskonna dekaaniks. 1912 sai ta Leipzigi ülikooli usuteaduse professoriks, kuid juba 1914 valiti ta Rootsi Kiriku peapiiskopiks.

Söderblom pühitses Tallinnas Kaarli kirikus 5. juunil 1921 ametisse Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke.

1920. aastatel juhtis ta kristlikku liikumist "Elu ja töö", millega saavutas tunnustuse oikumeenilise liikumise ühe asutajana. 1925 organiseeris ta Stockholmis üldise kristliku konverentsi, kus osalesid peaaegu kõik maailma kristlikud kirikud peale katoliikliku. Sellel konverentsil algas töö, mis päädis 1948 Ülemaailmse Kirikute Liidu loomisega.

13. novembril 1928 sai Söderblom Tartu Ülikooli audoktoriks. 1930 anti talle Nobeli rahuauhind kristliku rahuliikumise edendamise eest Esimese maailmasõja ajal.

Söderblomi mälestatakse luteri kiriku kalendris 12. juulil.