Maksim Litvinov (Макси́м Макси́мович Литви́нов; sündinud Meir Henoch Mojszewicz Wallach-Finkelstein, lühemalt Max Wallach, vene keeles Макс Ва́ллах; kasutas ka pseudonüüme Papaša, Maksimõtš, Feliks jt; 5. juuli (ukj 17. juuli]) 1876, Białystok – 31. detsember 1951, Moskva) oli Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitik, revolutsionäär ja diplomaat, üks Nõukogude Venemaa delegatsiooni liikmeid Tartu rahuläbirääkimistel.

Litvinov oli NSV Liidu Kesktäitevkomitee 2.–7. koosseisu liige, NSV Liidu Ülemnõukogu 1.–2. koosseisu liige ja VK(b)P KK liige aastatel 1934–1941.

Maksim Litvinov sündis Poolas juudi perekonnas. 1898. aastal astus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmeks, 1900 sai temast VSDTP Kiievi komitee liige. Ta korraldas põrandaaluse trükikoja tööd, kus trükiti revolutsioonilist kirjandust. 1901. aastal Litvinov arreteeriti, 1902. aastal ta põgenes vanglast ja emigreerus Šveitsi, kus korraldas revolutsioonilise ajalehe Iskra transporti Venemaale.

1905. aastal sai Litvinovist Venemaa esimese legaalse bolševistliku ajalehe Novaja Žizn vastutav toimetaja, lehe tööd juhtis Maksim Gorki. Hiljem osales ta põrandaaluses töös Kaukaasias, Bulgaarias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias. Suurbritannias elades sai ta ka kodakondsuse.

1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni järel oli Litvinov 1918. aasta jaanuarist septembrini Nõukogude Venemaa diplomaatiline esindaja Suurbritannias. Ehkki Suurbritannia ametliku tunnustuse saamine võttis aega, peeti tema kaudu mitteametlikke kontakte Venemaaga. 1918. aasta suvel taheti Litvinov saata Nõukogude esindajaks USA-sse, kuid USA keeldus andmast talle viisat.

1918. aasta novembris naasis Maksim Litvinov Venemaale. Seejärel osales ta mitmetel läbirääkimistel lääneriikidega. 1920. aastal määrati Litvinov Vene NFSV täievoliliseks esindajaks Eestis, tollal ainsas riigis, kel olid Nõukogude Venemaaga diplomaatilised suhted.

1921–1930 oli Litvinov Vene NFSV (1923. aastast NSV Liidu) välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini asetäitja, kellega neil oli sügav vastastikune antipaatia. 1930–1939 töötas Litvinov NSV Liidu välisasjade rahvakomissarina, esindades NSV Liitu korduvalt Rahvasteliidus. 3. mail 1939 vabastas Jossif Stalin Litvinovi ametist, misjärel too ei osalenud aktiivses poliitilises tegevuses kuni lahingutegevuse alguseni Teises maailmasõjas Idarindel 1941. aastal.

1941–1946 töötas Litvinov taas välisasjade rahvakomissarina, olles samal ajal 1941–1943 NSV Liidu suursaadik USA-s ja 1942–1943 Kuubal. USA-s kritiseeris Litvinov nõukogude süsteemi jäikust, Stalinit ja Vjatšeslav Molotovi. 1946. aastal läks Litvinov erru.

Litvinov pälvis Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeni.