John Steinbeck (27. veebruar 1902 Salinas, California – 20. detsember 1968 New York) oli Ameerika kirjanik, kes jättis maailmale mahuka ja mitmepalgelise kirjandusliku pärandi. Tema tuntumateks teosteks on Pulitzeri preemiaga pärjatud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal määrati Steinbeckile Nobeli kirjandusauhind.

Elukäik

John Ernst Steinbeck, Jr. sündis Californias. Temas voolas saksa ja iiri verd. Lapsena elas Steinbeck väikses maakohas ja veetis oma suved rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega ning sai aimu immigrandielu raskustest ja elu pahupoolest. Hiljem käsitles ta neid teemasid ka oma teostes, näiteks raamatus "Hiirtest ja inimestest". 1919. aastal asus John Stanfordi ülikoolis bioloogiat õppima, 1925. aastal visati ta ülikoolist välja ning leiva teenimiseks töötas ta väga erinevates ametites. Oma esimese naise Carol Henninguga kohtus ta Californias kalakasvanduses töötades. Steinbeck ja Henning abiellusid 1930. aasta jaanuaris ning elasid Steinbecki isa suvilas. Tänu vanemate poolt tagatud tasuta elamisele ja rahalisele abile sai Steinbeck viimaks kirjutamisele keskenduda.

1942. aastal lahutati Steinbecki ja Henningu abielu. Samal aastal abiellus Steinbeck Gwyndolyn Congeriga. Sellest abielust sündisid Steinbecki kaks last: Thomas Myles Steinbeck (1944) ja John Steinbeck IV (1946–1991).

1943. aastal osales Steinbeck Teises maailmasõjas sõjakorrespondendina. Ta viibis Vahemere ümbruses, kuid sai 1944. aastal Põhja-Aafrikas vigastada ja pöördus tagasi koju.

1948. aastal lahutati ka Steinbecki teine abielu. Samal ajal suri tema hea sõber Ed Ricketts ning Steinbecki sõnul põhjustas see sügavat depressiooni.

1949. aastal kohtas Steinbeck Elaine Scotti, kellest sai tema kolmas abikaasa. See abielu kestis kuni mehe surmani 1968. aastal. Steinbeck suri südamerikke tõttu ning vastavalt kirjaniku soovile tema põrm tuhastati. Urn maeti Salinase kalmistule, Steinbecki vanemate lähedusse. 2004. aastal maeti sinna ka Elaine Steinbeck.

Kirjanduslik karjäär

Steinbecki ideoloogilises mõttes mõnevõrra heitliku, ent alati meisterliku loomingu võlu seisneb tema humaanses ja targas lähenemises oma kangelastele, kodanikutunde erksuses, psühholoogilise haarde sügavuses ja võrratus, põhiliselt leebes huumoris, mis tihti teravneb lõikavaks irooniaks. Tema teoseid läbivale loodusromantikale sekundeerib kohatine kaldumine idüllilisusse ja sentimentaalsussegi. Kogu tema loomingut ilmestab usk püsivaisse väärtustesse ja nende otsimine kalestuvas nüüdismaailmas.

Steinbecki esimene kriitikute tunnustuse pälvinud romaan oli 1935. aastal ilmunud "Tortilla kõrgendik" (Tortilla Flat; e.k. ka "Tortilla Flati agul"). Raamat kirjeldab kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast Esimest maailmasõda. Steinbeck võrdleb neid iroonilises võtmes müütiliste rüütlitega, kes ei hooli Ameerika ühiskonna kommetest ja moraalinormidest ning kelle elu keskmes on vein ja lõbustused. Teose ainetel valmis 1942. aastal ka samanimeline film.

1937. aastal ilmunud "Hiirtest ja inimestest" on traagiline lugu kahe immigrandist töölise elust ja unistustest. 1962. aasta Nobeli auhinnatseremoonial kirjeldati teost kui "väikest meistriteost" Ka raamatu põhjal valminud teatrietendust saatis suur edu. Steinbeck keeldus etendust vaatamast, öeldes, et tema enda ettekujutus etendusest on juba täiuslik ja see, mida ta laval näeks oleks igal juhul pettumus. 1939. aastal valmis Hollyvoodis ka samanimeline film.

Edule järgnes 1939. aastal "Vihakobarad", mida peetakse Steinbecki parimaks teoseks. Ilmumise aastal oli tegu müüduima raamatuga USA-s. Raamat põhineb Steinbecki kirjutatud ajaleheartiklitel, mis käsitlesid immigrantidest töölisi. 1940. aastal pärjati teos Pulitzeri preemiaga. Raamatust valmis ka film, mille peaosaline Henry Fonda esitati parima näitleja Oscari nominendiks.

"Vihakobarad" pälvis ka negatiivset vastukaja. Selle põhjuseks olid Steinbecki poliitilised vaated, kapitalismi negatiivses võtmes kirjeldamine ning tööliste raskustele kaasatundmine. 1939. augustis keelati raamat riigi rahastatavates koolides ja raamatukogudes, sest arvati, et raamat on ebasünnis ega kajasta riigis valitsevat olukorda adekvaatselt. Keeld kestis 1941. aasta jaanuarini.

1930. ja 1940. aastatel mõjutas Ed Ricketts oluliselt Steinbecki loomingut. Nad võtsid sageli ette väikseid reise California rannikul, et Steinbeckile kirjutamisest puhkust anda. Samuti kogusid mehed loodusest erinevaid näidiseid, mida Ricketts elatise teenimiseks müüs. Ricketts on mitmete Steinbecki tegelaste prototüübiks. Näiteks Ricketts Doc raamatust "Karbiküla". Samuti esinevad sel perioodil kirjutatud raamatutes sageli looduse ja ökoloogiaga seotud teemad. Rickettsi eluloo autori hinnangul langes Steinbecki kirjutiste tase pärast Rickettsi surma 1948. aastal. Ainsaks erandiks pidas ta raamatut "Hommiku pool Eedenit".

1943. aastal töötas Steinbeck Teises maailmasõjas New York Herald Tribuni sõjakorrespondendina. Steinbeck naasis sõjast mitmete šrapnellihaavadega, millele lisandus psüühiline trauma. Nagu ikka, kasutas Steinbeck enda ravimiseks kirjutamist. Ta kirjutas Alfred Hitchcocki filmile "Päästepaat" (Lifeboat, 1944) stsenaariumi. Hiljem nõudis Steinbeck oma nime eemaldamist filmi lõputiitritest, sest tema arvates oli filmi lõppversioonil rassistlik alatoon. 1945. aastal kirjutas Steinbeck koos Jack Wagneriga filmi A Medal for Benny stsenaariumi. 1945. aastal valmis raamat "Karbitee" (Cannery Row), mis oli inspireeritud Steinbecki koduigatsusest Monterey järele. Raamat osutus nii populaarseks, et 1958. aastal nimetati raamatu tegevuspaik – Ocean View Avenue Montereys – ümber Cannery Row'ks.

Pärast sõja lõppu kirjutas Steinbeck jutustuse "Pärl", mis samuti kinolinale jõudis. Filmivõtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka oma järgmise filmistsenaariumi jaoks. "Viva Zapata" režissöör oli Elia Kazan ning peaosi mängisid Marlon Brando ja Anthony Quinn (kes võitis 1952. aastal rolli eest parima kõrvalosa Oscari).

1950. aastal abiellus Steinbeck viimast korda. Varsti pärast seda, 1952. aastal, alustas ta raamatu "Hommiku pool Eedenit" kirjutamist. Steinbeck pidas seda oma parimaks romaaniks. Pärast edukat koostööd režissöör Elia Kazaniga, jõudis "Hommiku pool Eedenit" ka kinolinale. Tegu oli James Deani esimese suurema filmirolliga.

Raamat "Teekond Charley'ga" on reisikiri, mis kirjeldab Steinbecki ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Selles teoses tunneb Steinbeck kahetsust oma kaotatud nooruse ja juurte pärast. Samuti kiidab, ja samas ka kritiseerib, ta Ameerikat. Steinbecki poja Tomi sõnul võttis isa reisi ette, sest teadis, et on suremas ning soovis veel viimast korda Ameerikat näha.

Steinbecki viimane romaan, "Me tusameele talv", ilmus 1961. aastal. Raamat räägib Ameerika Ühendriikide moraalsest allakäigust peategelase Ethani silmade läbi. Teos ei pälvinud kriitikute tunnustust. Kuigi paljud said aru romaani olulisusest, oldi siiski pettunud, et teos ei sarnanenud "Vihakobaratega". Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud Steinbeck enam ühtegi romaani. Arvatakse, et põhjuseks oli viimase romaani ebaedu ja kriitikute protest pärast Steinbeckile Nobeli auhinna määramist.

1964. aastal andis USA president Lyndon B. Johnson Steinbeckile riigi ühe kõrgeima autasu: Presidential Medal of Freedom.

Teosed

• "Hiirtest ja inimestest"
• "Vihakobarad"
• "Karbiküla"
• "Hommiku pool Eedenit"
• "Me tusameele talv"
• "Oli kord sõda"

• "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas"

• "Pärl"

Osundus

"Iga mõõdukalt arukas inimene võib raha kokku ajada, kui see just tema soov on. Enamasti aga soovib ta tegelikult naisi või häid rõivaid või imetlust ning kaldub eesmärgist kõrvale." ("Me tusameele talv")

Tunnustused

• 1940 Pulitzeri preemia
• 1962 Nobeli kirjandusauhind