Christian Heinrich Pander (23. juuli (vkj 12. juuli) 1794 Riia – 22. september (vkj 10. september) 1865 Peterburi) oli baltisaksa zooloog, embrüoloog ja paleontoloog.

Elulugu

Christian Heinrich Pander oli kaupmehe poeg.

Õppis 1808–1812 Riia kubermangugümnaasiumis, 1812–1814 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, jätkas 1814–1816 õpinguid Berliinis ja Göttingenis, meditsiinidoktor (1817, Würzburgi Ülikool), väitekiri "Dissertatio inauguralis sistens historiam metamorphoseos, quam ovum incubatum prioribus quinque diebus subit".

Aastast 1818 Leopoldina liige. 1818–1819 tegi võrdlevanatoomilisi uuringuid Lääne-Euroopa zooloogiamuuseumides. Naasis 1819 Tartusse, et anda välja Baltimaade loodust käsitlevat ajakirja Beiträge zur Naturkunde aus den Ostseeprovinzen Russlands. Valiti 1820 Peterburi TA adjunktiks, 1823 erakorraliseks ja 1826 korrespondentliikmeks zooloogia erialal. 1820 võttis osa ekspeditsioonist Buhhaara emiraati (ekspeditsiooni tulemused avaldati 1826 ilmunud G. Meyendorffi raamatus). Lahkhelide tõttu juhtkonnaga lahkus ta 1827 Peterburi Teaduste Akadeemiast ning elas aastatel 1827–1842 isa mõisas Zarnikaus Riia lähedal. Sealt sooritas uurimisretki Liivimaa devoni kihtide avamusele, mille käigus kogus rüükalade kivistisi. Asunud 1842 tööle riigi mäeametis, oli Panderi ülesandeks peamiselt kivisöeleiukohtade uurimine Kesk-Venemaal ja Uuralis. Ühtlasi uuris Peterburi–Moskva raudtee trassi (1846), sooritas uurimisretki Permi ja Uuralisse (1861) ning Volga alamjooksule (1862).

Teadustöö

Uurinud loote arengut kanamunas, avastas lootelehed ning kirjeldas organite tekkimist, kujunedes üheks embrüoloogia rajajaks. Võrdleva anatoomia vallas tehtud uuringutes ilmutas end veendunud transformistina, mistõttu Charles Darwin on teda nimetanud oma otseseks eelkäijaks. 1830 andis välja töö Peterburi ümbruse geoloogiast, milles kirjeldas vanimate settekivimite litoloogilist liigestatust ja nendes esinevaid arvukaid kivistisi. See oli üks esimesi monograafiaid paleontoloogilisest uurimistööst Venemaal ja kogu maailmas. Põhitöö kõrvalt Mäeametis jätkas Pander siluri ja devoni ajastu kalade uurimist. Siluri kalu käsitlevas monograafias (1856) kirjeldas ta senitundmatuid mikroskoopilisi hambalaadseid kivistisi – konodonte, mille eest sai Peterburi Teaduste Akadeemia Demidovi auhinna ja riiginõuniku tiitli. Fossiilsete kalade uurimisel kasutas Pander esmakordselt paleontoloogias mikroskoopuuringuid, morfofunktsionaalset ja võrdlevanatoomilist analüüsi, olles seega nende paleobioloogiliste uurimissuundade rajajaks. Panderi järgi on nimetatud kuus kivististe perekonda ja 16 liiki, tema nime kannavad maailma konodondiuurijate rahvusvaheline selts Pander Society ning Panderi organ trilobiitidel.

Teoseid

• Beiträge zur Entwickelungsgeschichte des Hühnchen im Eye. Würzburg, 1817
• Die Vergleichende Osteologie (kaasautor C. H. Alton). Lief. 1–14. Bonn, 1821–1831
• Histoire naturelle de la Boukharia. // Meyendorff, G. v. Voyage d`Orenbourg à Buokhara, fait en 1820. Paris, 1826
• Beiträge zur Geognosie des Russischen Reiches. St. Petersburg, 1830
• Monographie der fossilen Fische des silurien Systems des Russisch-Baltischen Gouvernements. St.Petersburg, 1856
• Ueber die Placodermen des devonischen Systems. St.Petersburg, 1857
• Ueber die Ctenodipterinen des devonischen Systems. St.Petersburg, 1858
• Ueber die Saurodipterinen, Dendrodonten, Glyptolepiden und Cheirolepiden des devopnischen Systems. St.Petersburg