Gustave Flaubert (12. detsember 1821 – 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "Madame Bovary" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.

Iseloom

Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.[viide?]

Elulugu

Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis. Tema isa, kes sai Dr. Larivière'i prototüübiks romaanis "Madame Bovary", oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.

Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ja 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale Croisset'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, Seine'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja Louise Colet'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime du Camp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ja 1849 Kreekasse ning Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.

1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusatuse", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhet'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubert'il kirjutatu tulle visata, kuna see olevat lootusetu ja korratu.

Aastal 1850 alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, mis kestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena 1856. aastal (eesti keeles 1934) ning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses, kuid tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani "Salambo" tarvis.

Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati 1869 (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu Émile Zola ja Ivan Turgenev, kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk "Kolm lugu": Un Cœur simple, La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier ja Hérodias. Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva satiirilise teose kirjutamisel, mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ja sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.

Flaubert vananes kiiresti ja ta suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.

Kirjandus

• Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", II köide, tõlkinud August Annist ja Heiti Talvik, RK "Teaduslik Kirjandus", Tartu 1941, lk 93–108
• Oskar Kuningas, "Gustave Flaubert ja eesti lugeja" – Looming 1971, nr 12, lk 1903–07
• Albert Trummal, "Flaubert'i kaks-kolm mõttekest" – Looming 1980, nr 11, lk 1611–16
• Albert Trummal, "Raamat eimillestki" ("Bouvard ja Pécuchet") – Keel ja Kirjandus 1981, nr 11, lk 684–689
• Ilmar Vene, "Gustave Flaubert inimesena" (essee) – Akadeemia, 1989, nr 5, lk 1105–36; nr 6, lk 1329–60; nr 7, lk 1553–1600
• Roberto Calasso, "Kahekümnenda sajandi eelmäng" (romaanist Bouvard et Pécuchet), tõlkinud Mailis Põld – Vikerkaar 2006, nr 1/2, lk 88–93
• Charles Baudelaire, "Mõtisklusi minu kaasaegsetest", tõlkinud Katre Talviste, Ilmamaa, Tartu 2010, lk 64–76 ("Gustave Flaubert'i "Madame Bovary"")
• Ott Ojamaa, "Armastus seaduslikus abielus", Ilmamaa, Tartu 2010, lk 251–262(romaani "Tundekasvatus" järelsõna kordustrükk)
• Paul Bourget, "Esseid kaasaja psühholoogiast", tõlkinud Heete Sahkai, Tallinn, LR 2011, nr 21–23, lk 56–82 (essee "Gustave Flaubert")
• Erich Auerbach, "Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses", tõlkinud Kalle Kasemaa, Ilmamaa, Tartu 2012, lk 598–609
• Marcel Proust, "Valik esseid", tõlkinud Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu 2015, nr 28–30, lk 88–102 (essee "Flaubert'i "stiili" asjus")