Georg Ots (21. märts 1920 Petrograd – 5. september 1975 Tallinn) oli eesti laulja, näitleja ja ujuja.

Ta lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi 1938. aastal. Samal perioodil võitis ka mitu Eesti meistritiitlit ujumises. Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti sõjaväes. Ta õppis aastatel 1940–1941 Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas. 18. augustil 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja viidi meritsi Tallinnast Leningradi. Ta tuli Eestisse tagasi 1944. aastal. Ta lõpetas 1951. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Tiit Kuusiku lauluklassi. 1951. aastast kuni oma surmani laulis ta Estonia teatri laval. Laiem tuntus saabus 1958. aasta filmiga "Mister X", mille järel hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu.

Georg Ots valiti Eesti NSV saadikuks NSV Liidu IX Ülemnõukogu (1974–1979) koosseisus.

1975. aastast kannab tema nime Tallinna Muusikakool. Tema järgi on nimetatud ka tänav Tallinnas ning Eesti Teatriliit annab välja Georg Otsa nimelist auhinda.

Georg Otsa elulool on valminud muusikal "Georg" (2005) ja samanimeline film (2007).

Ujujana

Hakkas sporti harrastama 1933. aastal. Kuulus algul Tallinna NMKÜ, hiljem Tallinna Kalevi liikmeskonda.

Ta tuli vaba- ja teateujumises kahel korral (1939–1940) Eesti meistriks, võitis Eesti meistrivõistlustel lisaks kaks hõbedat ujumises (1939) ja ühe hõbeda veepallis (1938). Parandas kolmel korral Eesti rekordit, sealhulgas kahel korral teateujumises.

Augustis 1938 korraldati esimese ametlik üle Tamula järve ujumise võistlus ja pandi selle võistluse võitjale välja hõbedane karikas. Võistlusest võttis osa ka Ots, kes viibis sellel ajal ajateenistuses Taara kasarmutes (praegu Kuperjanovi pataljon). Ots võitis selle võistluse.

Võistles aastatel 1939–1940 Eesti ja aastatel 1940–1945 Eesti NSV koondises. Augustis 1940 kuulus võidukasse Eesti NSV 4x200 m vabaujumise meeskonda maavõistlustel Läti NSV ja Leedu NSV-ga.

Viimase võistluse veerajal tegi 14. juulil 1946 Mustamäe ujulas, võites Kalevi meistrivõistlustel 400 m vabaujumise tulemusega 6.49,8.

Lauljana

Georg Ots alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Nõukogude tagalas Jaroslavlis, kus sõja ajal moodustati Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid Punaarmee rindeüksuste ja tagala teenindamiseks. Aastal 1944 alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis, kus tema õpetaja oli Tiit Kuusik. Samaaegselt töötas ta koorilauljana Estonia ooperiteatris.

Esimene etteaste ooperisolistina oli väike osa ooperis "Jevgeni Onegin" 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperiteatri hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse.

Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnonis", kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis".

Mitmete Eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale.

Tema laiemale tuntusele aitas kaasa Imre Kálmáni opereti "Tsirkusprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios 1958. aastal valminud film "Mister X" (tsirkusenumbrites esines dublant Mstislav Zapašnõi). Sellest alates hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu, ka tema plaadid osteti poest kiiresti ära. Eesti filmiajalukku kirjutas Georg Ots ennast filmiga "Kolme katku vahel" (Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.

Ta oli suurepärane eesti laulude interpreteerija, aga ta esitas unustamatult ka Franz Schuberti, Modest Mussorgski, Pjotr Tšaikovski ja paljude teiste heliloojate loomingut.

Noil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes. Esines ka Egiptuses ja Mongoolias.

Aastal 2004 ilmus tema kogumikalbum "Eesti kullafond".

Tunnustus

• 1950 – Stalini preemia
• 1950 – orden Austuse Märk
• 1952 – Stalini preemia
• 1952 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1956 – Tööpunalipu orden
• 1957 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1960 – NSV Liidu rahvakunstnik
• 1964 – spordiühingu Kalev auliige
• 1968 – NSV Liidu riiklik preemia
• 1970 – Lenini orden
• 2014 – Balti Tähe preemia (postuumselt)

Mälestuse jäädvustamine

• 1963. aastal korraldati Võrus üle Tamula järve ujumise võistlus, mille rändauhinna (kristallist vaasi) pani välja Georg Ots. 15. juulil 1963 avas Ots isiklikult ka Tamula rannas võistluse ja autasustas ka võitjat. Alates 2008. aastast on võistluse nimetus "Georg Otsa mälestusvõistlus pikamaaujumises Tamula järvel".
• 1975. aastal anti Tallinna Muusikakoolile Georg Otsa nimi.
• 1976. aastast annab Eesti Teatriliit välja Georg Otsa nimelist auhinda.
• 14. oktoobril 1977 nimetati Tallinnas Suur-Karja tänava lõpuosa ümber Georg Otsa tänavaks (asub Estonia teatri ja Tallinna Reaalkooli vahel).
• 21. märtsil 1980 tähistati Tallinnas bareljeefi ja mälestustahvliga maja Kaarli puiestee 5, kus Georg Ots elas.
• 1980. aastal ehitati Szczecinis Poolas parvlaev, mis nimetati Georg Otsa järgi. Laev sõitis aastatel 1980–2002 Tallinna–Helsingi liinil. 2014. aastal laev lammutati.
• 1985–1998 toimusid Georg Otsa muusikapäevad.
• 1996. aastal anti väikeplaneedile "1977 QAI" nimi "3738 Ots".
• 2005. aastal lavastati Georg Otsa eluloo teemal muusikal "Georg".
• 2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi, mille eesmärk on toetada noori lauljaid.
• 5. oktoobril 2007 esilinastus mängufilm "Georg" Georg Otsa elust.
• 12. augustil 2014 pandi alus iga-aastasele kontserdisarjale "Georg Ots Võsul".
• 21. märtsil 2019 pühendati Georgile temanimeline tramm.
• 18. oktoobril 2019 avati Eesti Ajaloomuuseumis näitus "Georg Ots, ma armastan sind!", kus võib näha ka Georg Otsa joonistusi.

Isiklikku

Georg Otsa ema oli Lydia Ots (neiuna Viikholm, 1898–1988) ja isa tunnustatud tenor Karl Ots (1882–1961).

Tema õde on arstiteadlane Maret Purde.

Georg Ots oli kolm korda abielus:

• 1941–1943 Margot Otsaga (7. detsember 1922 Tallinn – 15. november 1997 Toronto; sündinud Laane; aastast 1950 Heinsoo); Margot põgenes Läände ja abiellus hiljem Londonis Ilmar Heinsooga, koos koliti Kanadasse;
• 1944–1964 Asta Otsaga (27. august 1920 – 17. märts 2000; sündinud Saar), kelle isa oli tuntud ajakirjanik, kupletist, följetonist ja kloun Hendrik Saar ning kellega tal sündisid tütar Ülle Malken ja poeg Ülo Ots (29. mai 1944 – 26. august 2003) ning neil olid kasupojad Jüri Ots ja Hendrik Ots (26. detsember 1954 – 28. detsember 2016);
• 1964–1975 Ilona Otsaga (sündinud 11. mail 1940, sünninimi Noor), kellega tal sündis tütar Mariann Randmaa (sünd. 22. juulil 1967).

Georg Ots suri ajukasvaja tõttu.

Vaata ka

• Eesti kullafond (Georg Ots)

Viited

1. ↑ EE 12. köide, 2003: 387
2. ↑ Ajaloomuuseumis näeb Georg Otsa loodud kunstiteoseid. ERR Kultuur, 17.10.2019.

Kirjandus

• Helga Tõnson, "Georg Ots" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1975; teine, täiendatud trükk 1976; vene keeles 1981
• Kulle Raig, "Saaremaa valss: Georg Otsa elu". Varrak, Tallinn 2003; teine, täiendatud trükk 2015; raamat ilmus esmalt soome keeles ("Saarenmaan valssi: Georg Otsin elämäkerta", 2002) ning autor tõlkis selle ise eesti keelde; täiendatult ilmus see vene keeles pealkirjaga "Мистер Икс. Жизнь Георга Отса" (tõlkija Tatjana Verhoustinskaja), Tallinn 2015.