Eugen Sandow (ka Eugene Sandow; sünninimega Friedrich Wilhelm Müller; 2. aprill 1867 – 14. oktoober 1925) oli saksa kulturist.

Eugen Sandow oli arvatavasti maailma esimene kehakulturismi modernse koolkonna esindaja. Ta alustas oma karjääri Preisimaa laatadel jõumehena esinedes. Varakult, suuresti tänu Florenz Ziegfeldile, otsustas Sandow, et pelgalt jõu demonstreerimine ei ole tema jaoks piisav, ning hakkas eksponeerima enda lihaselist keha kui kunstiteost. Peatselt sai tema kehakultuurilise suunaga etteastest "Muscle Displays" tema lavanumbri põhiline osa.

Varane elu

Sandow sündis Königsberg-is, Preisimaal (praegune Kalingrad, Venemaa) 2. aprillil 1867. Tema ema oli venelane ja isa sakslane ja perekond oli luteri usku. Tema ema ja isa tahtsid, et Sandow’st saaks luteri usu esindajana kirikuisa, ent hiljem vanemad leppisid sellega, et pojal selles suunas huvi ei ole. Sandow lahkus Preisimaalt 1885, et pageda sõjaväe kohustuste eest ja reisis läbi Euroopa, hakates tsirkuseartistiks ja võttis kasutusele esinejanime Eugen Sandow.

Brüsselis viibides külastas ta endise jõumehe Ludwig Durlacheri (esinejanimega Professor Attila) jõusaali, kus Durlacher tema potentsiaali märkas. Aastal 1889 julgustas ta Sandow’d minema Londonis toimuvale jõumeeste võistlustele, kus Durlacher ka tema juhendaja rolli haaras. Võistlustel alistas Eugene Sandow osavalt valitseva meistri ja sellega võitis endale palju kuulsust ja tunnustust. Sealt sai hoo sisse tema sportlaskarjäär. Peagi sai ta kutseid erinevatele võistlustele üle kogu Suurbritannia.

Järgmise nelja aasta jooksul lihvis Sandow oma tehnikat ja töötas välja professionaalse meelelahutusnumbri erinevate pooside ja uskumatute jõunumbritega.

Florenz Ziegfeld tahtis teda esitleda aastal 1893 Chicagos toimunud World Columbian Expositioni raames, aga selleks ajaks Ziegfeld juba teadis, et Sandow oli Maurice Grauga lepingu sõlminud. Grau soovis Sandow' esinemiste eest saada 1000 USA dollarit nädalas, mida Ziegfed võimaldada ei saanud, aga lepiti kokku, et Sandow esinemiste eest makstakse sellest 10% koos brutotuludega.

Ziegfeld leidis, et publik oli rohkem huvitatud Sandow' punnis musklitest kui raskustest, mida ta üles jõudis tõsta. Seejärel tegi Ziegfeld Sandow' etteastetes muudatusi ja edaspidi keskendusid etteasted juba muslikte näitamisele. Ziegfeld ise nimetas seda „lihaste näitamise etteasteks“ ja legendaarne jõumees lisas selle ka oma kavva lisaks senistele kangitõstmise numbritele, mis tema jõudu demonstreerisid. Ziegfeld lisas Sandow' kavva lisaks kett-ümber-rinna purustamise numbrile ka teisi värvikaid esitusi. Nii saigi Eugene Sandow’st Ziegfeldi esimene suur staar.

Aastal 1894 tegi Sandow kaasa ka Edisoni stuudio lühifilmide seerias. Film oli ainult osa showst, milles mees demonstreeris oma lihaste sitkust, mitte füüsilist jõudu. Filmi kontekstist tõusis esile just tema unikaalne võimekus. Filmiteoreetikud on seda kirjeldanud kui silmatorkavat detaili, mis taustast eristub. Sarnaselt Lumière vendade "Repas de bébé" dokumentaalfilmiga, kus väidetavalt köitis publiku tähelepanu enam puude liikumine taustal kui toimuvad sündmused esiplaanil. Aastal 1894 astus Sandow ka üles lühikeses kinetoskoop-tüüpi filmis, mis oli üks esimesi kommertsfilme kinofilmide näitamise ajaloos. Sama aasta aprillis andis Sandow ühe oma „lihaste demonstreerimise etenduse“ ka California Mid-Winter International Exposition Golden Gate Park raames teatris Vienna Prater.

Ameerika tuuri ajal tegi Sandow ka lühikese tagasi pöördumise Inglismaale, et abielluda Manchesterist pärit Blanche Brooksiga. Hiljem pöördus ta stressi ja haiguse tõttu koju tagasi jäädavalt, et kosuda.

Varsti oli ta aga jälle jalgadel ja avas esimese kehakultuuri instituudi, kus ta õpetas erinevaid treeningu meetodeid, vajaminevaid toitumisharjumusi ja edukat jõutreeningut. Tema ideed kehakultuurist olid tollel ajal uudsed ja avaldasid inimestele väga suurt mõju. Sandow’ instituudil oli ka varajane gümnaasiumi osa, mis oli avatud kõigile soovijatele harjutamiseks. Aastal 1898 asutas ta ka kehakultuuri kõikidele aspektidele keskenduva igakuise ajakirja, mille algne nimi oli Kehakultuur, ent hiljem muudeti nimi ümber Sandow Magazine'iks. Sellega kaasnes ka mitmete raamatute ilmumine ajavahemikus 1897-1904. Viimase raamatu pealkirjaks sai „Body-building“ ja see on märkimisväärne, sest kasutati kulturismi mõistet.

Sandow töötas kõvasti, et arendada edasi ka erinevaid treeningvahendeid. Sealjuures leiutas ta kummist ekspanderi venitamise jaoks ja käelihaste treeningvahendi randmetele. Aastal 1900 kirjutas William Bankier raamatu "Ideal Physical Culture", kus kus esitas Sandow’le väljakutse osaleda võistlusel, kus erinevateks mõõdu võtmise aladeks olid näiteks tõstmine, maadlus, jooksmine ja hüppamine. Sandow aga keeldus pakkumisest, mille peale tembelda Bankier ta arkpüksiks, šarlataniks ja valetajaks.

Aastal 1901 organiseeris Sandow Londonis Royal Albert Hallis toimunud maailma esimese suurejoonelise kulturismivõistluse. Saal oli inimesi nii täis, et paljud ei mahtunud sisse ära. Võistlustel oli kolm kohtunikku: skulptor Charles Lawes, raamatute autor Arthur Conan Doyle ja Sandow ise.

Elu jooksul reisis Sandow väga palju. Näiteks külastas ta esinemisturneede raames Lõuna-Aafrikat, Indiat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. Aastal 1909 koolitas ta omal kulul ka isehakanud uustulnukaid territoriaalse armee jaoks, et nad vastaksid fitnessistandarditele. Sama tegi ta ka aktiivses teenistuses viibivate vabatahtlikega I maailmasõja ajal.

Sandow’d on nimetatud ka kuningas George V füüsilise vormi personaaltreeneriks, sest kuningas järgis ta õpetusi aastal 1911.

Kreeka ideaal

Sandow’ kehalise ilu arusaamade sarnanemine klassikalise kreeka ja rooma skulptuuriga ei olnud juhus. Sandow aitas muuseumis lisaks skulptuuride arvustamisele välja töötada nn kreeka ideaal ehk ideaalse keha mudel. Sandow ehitas oma arusaamad ja õpetused üles just kreeka ideaali arusaamale toetudes. Sandow oli üks esimestest sportlastest, kes keskendus oma lihaste arendamisega kindlate mõõtmete saavutamisele ja seetõttu nimetatakse teda ka modernse kulturismi isaks. Oma raamatus "Strenght and How to Obtain it" ja "Sandow’s System of Physical Training" andis ta soovitusi, kuidas saavutada raskuste ja kaalu ideaalset vahekorda.

Isiklik elu

Sandow abiellus aastal 1896 Blanche Brooksiga ja neil oli kaks tütart: Helen ja Lorraine. Hiljem osutus abielus Sandow truudusetuks ja seetõttu ei tähistanud naine ka tema hauda.

Surm

Sandow suri 58-aastasena ajuverejooksu tagajärjel 14. oktoobril 1925 oma kodus Holland Park Avenue 61, Londonis. Tüsistus tekkis väidetavalt kolm aastat varem, mil liiklusõnnetuse tagajärjel kraavi sõitnult tõstis Sandow oma auto ilma kõrvalise abita kraavist välja. Kuid lahkamist tegemata kirjutati tema surma põhjuseks siiski aordi aneurüsm, mis väidete kohaselt tema biograafias "Oxford Dictionary of National Biography States" võis olla süfiitlise päritoluga.

Eugene Sandow maeti ta naise Blanche’i soovil märgistamata hauda Putney Vale’i kalmistule. Aastal 2002 lisati hauakivi ja mustast marmorist tahvel tema austaja kirjanik Thomas Manley poolt. Tahvlil seisis kuldtähtedega kiri: „Eugen Sandow, 1867–1925 atleetvõimlemise isa“.

Aastal 2008 ostis Sandow’ lapselapselapselaps Chris Davies haua ära. Manly marmortahvel ja hauakivi asendati Sandowi sünniaastapäeval uue, poolteist tonni kaaluva roosa liivakivist monoliidiga. Kivil seisis lihtsalt „Sandow“ (kirjutatud vertikaalselt) ehk sellest võib välja lugeda, et tegu on vihjega Vana-Kreeka hauasambale.

Pärand

Sandow sõbrustas kuningas George V-ga, Thomas Alva Edisoni, Sir Anthon Conan Doyle’i ja pianist Martinus Sievekingiga. Näitleja Nat Pendleton kujutas teda Oscari saanud filmis „The Great Ziegfeld“ (1936). Samuti kujutati Sandow’d ka "The venture Bros" kolmanda seeria episoodis, kus ta oli peaosatäitja vanavanaisa. Lisaks sellele on Sandow kujutatud ka sarja „One Step Beyond" osas „Earthquake“, kus hotelli administraator ennustab 1906. aastal toimunud San Francisco maavärinat juba paar tundi enne selle toimumist. Sandow’d mainitakse seal kui hotellikülalist.

Tunnustuseks tema suure panuse eest kulturismi on skulptor Frederick Pomeroy vorminud pronkskuju, mille saab alates 1977. aastast toimuva ja Maailma Kulturistide Föderatsiooni rahastatud "Mr. Olympia" ehk professionaalse kulturismi konkursi võitja.

Profimaadluses võttis Golden Dust Triost pärit Wilhelm Baumann Sandow' auks oma lavanimeks Billy Sandow. Peaaegu sajand hiljem võttis World Wrestling Entertainmenti staar Damien Sandow Billy Sandowi nime, austades sellega omakorda ka Eugen Sandow' mälestust.