Enn Tarto (25. september 1938 Tartu – 18. juuli 2021) oli Eesti poliitik, üks aktiivsemaid Eesti taasiseseisvumise eest võitlejaid, Balti apelli üks koostajaid ja allkirjastajaid.

Elulugu

Aastatel 1946–1953 õppis ta Kõrveküla, 1953–1956 Tartu 3. Keskkoolis. Aastail 1969–1971 tudeeris ta kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, õpingud katkestati poliitilistel põhjustel.

• 1960–1962 Miina Härma nimelise kolhoosi tööline
• Tartu REV-i tööline
• 1968–1969 kolhoosi Avangard töötaja
• 1970–1971 ja 1976–1983 EKE Projekti Tartu osakonnas katlakütja
• 1972 Tartu Restaureerimise Valitsuse ehitustööline
• 1976 Tartu Ropka katlamaja vahetusmeister
• 1988–1990 Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretär

Poliitiline tegevus

12. märtsil 1956 asutasid Tartu 3. Keskkooli poisid, sealhulgas Enn Tarto, Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni Eesti Noorte Malev. Selle liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte. Kümnetel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp.

Osalejad arreteeriti 1956. aasta lõpus. Peamine süüdistus oli lendlehtede levitamine. Eesti NSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957 8 poissi vangi §58-10 ja §58-11 alusel. Karistused: Jaan Isotamm – 7 aastat vangilaagrit, Voldemar Kohv – 6 aastat, Enn Tarto – 5 aastat, Jüri Rebane – 4 aastat, Lembit Soosaar – 4 aastat, Jüri Lõhmus – 3 aastat, Tõnis Raudsepp – 3 aastat, Enn Kaupo Laanearu – 2 aastat vangilaagrit. Enn Tarto oli poliitvang 1956–1960, 1962–1967 ja 1983–1988.

• Õigusvastaselt represseeritute organisatsiooni Memento üks asutaja ja juhatuse liige 1989–1992; 2007 Eesti Memento Liidu juhatuse esimees
• 1989–1991 Paneuroopa Eesti Ühenduse president
• 1990–1992 Eesti Kongressi liige
• 1990–1992 Eesti Kongressi Tartu büroo juhataja
• 1990–1992 Eesti Komitee aseesimees ja kaitsetoimkonna esimees
• 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige
• 1992–1995 Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees
• 1993–2003 Kaitseliidu vanematekogu esimees
• Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige (1992–2003)
• Neljal korral on ta valitud Tartu linnavolikogusse.

Tarto oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (hiljem Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond) asutajaid. Ta kuulus Isamaaliitu ja alates 1999 Rahvaerakonda Mõõdukad. 2005. aastal lahkus ta Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Rahvaerakonna Mõõdukad uus nimi). Pärast seda oli parteitu. Ta oli ka üks Balti apelli koostajaid.

Tunnustus

• EV Kaitseministeeriumi kuldteeneterist
• Kaitseliidu Valgeristi III, II ja I klass
• Kaitseliidu eriklassi teenetemedal
• Noorte Kotkaste teenetemärk
• Kodanikupäeva aumärk
• Piirivalve teeneteristi II klass
• Mälestusmedal "10 aastat taastatud kaitseväge"
• 1996 Riigivapi II klassi teenetemärk
• Ungari Vabariigi Teenistusordeni Ohvitseririst
• 2003 Leedu Vytise Risti Ordeni Ohvitseririst
• 2006 Valgetähe II klassi teenetemärk
• 2011 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2014 Poola Vabariigi Teenete Ordeni komandöririst
• 2018 Tartu Peetri koguduse teenetemärk
• 2018 EELK teeneteristi III järk
• 2020 Jaan Poska medal
• 2000. aastal valiti Enn Tarto 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Teosed

• "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes" (kirjutisi ja sõnavõtte 1989–2008). Kirjastus Grenader, Tallinn 2009, 355 lk. Lisa: DVD "Üksinda ja koos", Andres Söödi dokumentaalfilm Enn Tartost, valminud 2002, 56 minutit