Élie Ducommun (19. veebruar 1833 Genf – 7. detsember 1906 Bern) oli Šveitsi rahuaktivist.

Ta pälvis 1902. aastal Nobeli rahuauhinna kahasse Charles Albert Cobat'ga.

Ducommun sündis kellassepa peres noorimana kolmest lapsest. Vaatamata kõrghariduse puudumisele töötas ta juba 17-aastaselt koduõpetajana, 20-aastaselt keeleõpetajana, siis ajakirjanikuna, juba 22-aastaselt ajakirja Revue de Genève toimetajana, 1857 Genfi kantoni asekantslerina ja 1862 Genfi kantoni kantslerina.

1865 kolis Ducammon Berni, kus asutas ajakirja Progress. Ta töötas Šveitsi föderaalkantselei tõlgina (1869–1873) ja Jura–Simploni Terasekompanii sekretärina 1873–1891. Tema juhtimisel rajati alaets 1875 Jura–Berni–Luzerni raudtee, mille peasekretär oli Ducommun kuni aastani 1903, mil Šveitsi valitsus raudtee ära ostis. Just sellel ametikohal saigi Ducommun oma sissetuleku, millest sai rahastada oma rahualast tegevust.

1867 aitas ta asutada Rahu ja Vabaduse Liigat (Ligue de la paix et de la liberté), kuid jätkas töötamist teistel ametikohtadel. Organisatsiooni keskus asus Bernis. 1868 avaldas Liiga bülletääni "Euroopa Ühendriigid" ("Les États-Unis d’Europe"). Ducommun keeldus oma ametikoha eest palka vastu võtmast, teatades, et soovib sellel kohal töötada ainuüksi idealismist. Tema organisatsioonilised võimed aitasid tal edu saavutada ja ta jäi organisatsiooni direktoriks kuni oma surmani.

1891 asutas ta koos Charles Albert Gobat'ga Rahvusvahelise Rahubüroo (Bureau international de la paix), esimese valitsusvälise rahvusvahelise rahuorganisatsiooni, mis koordineeris Euroopa patsifistlike organisatsioonide tegevust. Ta valiti selle organisatsiooni juhiks. Tegevuse eest selles organisatsioonis pälviski ta Nobeli rahuauhinna.

1886 avaldas Ducommun luuleraamatu "Viimased naeratused" (Derniers Sourires).