Edward VIII (Edward Albert Christian George Andrew Patrick David Windsor) (23. juuni 1894 Surrey – 28. mai 1972) oli Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Briti ülemeremaade kuningas ning India keiser (20. jaanuar 1936 – 11. detsember 1936). Tema valitsejatiitel oli: By the Grace of God of Great Britain, Ireland and the British Dominions beyond the Seas King, Defender of the Faith, Emperor of India (Dei Gratia Magnae Britanniae, Hiberniae et terrarum transmarinarum quae in ditione sunt Britannica Rex, Fidei Defensor, Indiae Imperator).

Edward on ainus Briti monarh, kes on vabatahtlikult troonist loobunud, ja Edward V järel kõige lühema valitsemisajaga monarh. Nad on ka ainsad Briti monarhid, keda pole kroonitud.

Sünd

Prints Edward sündis 23. juunil 1894 Surreys. Ta oli Yorki hertsogi ja hertsoginna vanem poeg. Tema vanaisa oli Walesi prints ja vanavanaema kuninganna Victoria. Tema tiitel oli sünnist saati 'Tema Kõrgus Yorki prints Edward'.

Ta ristiti 16. juulil 1894 ning tema ristivanemad olid kuninganna Victoria, Walesi prints Albert Edward ja printsess Alexandra, Taani kuningas Christian IX ja kuninganna Louise, Württembergi kuningas Wilhelm II, Kreeka kuninganna Olga, Venemaa tsareevitš Nikolai Aleksandrovitš, Saksi-Coburg-Gotha hertsog Ernst II, Tecki hertsog Franz ja hertsoginna Mary Adelaide ning Cambridge'i hertsog George.

Edward sai nime oma surnud onu prints Albert Victori järgi, keda tunti Eddyna. Teised nimed – George, Andrew, Patrick ja David – tulid Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa ja Walesi kaitsepühakutelt, kuid perekonnaringis kutsuti teda alati Davidiks.

Edwardi isa George oli troonipärilusjärjestuses teisel kohal ja seega oli Edward sünni ajal kolmandal kohal.

Edwardil oli ka neli venda ja üks õde: Albert, Mary, Henry, George ja noorelt surnud prints John.

Walesi prints

Edwardist sai automaatselt Cornwalli hertsog, Rothesay hertsog, Carricki krahv ja Renfrew parun 6. mail 1910, kui tema isa tõusis troonile kui kuningas George V. 2. juunil 1910 sai Edwardist ka Walesi prints ja Chesteri krahv. 1911 toimus ka ametlik tseremoonia – keskajast alates esmakordselt Walesis.

Sõjaväeteenistus

Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli Edward just saanud nii vanaks, et ületas rindele mineku vanuse alampiiri, ja tahtis sõtta minna. Tal lubati armeega ühineda ja seal teenida, kuid valitsus keelas teda eesliinile saata, mõeldes kahjule, mida troonipärija kinnivõtmine või hukkumine võiks kaasa tuua. Sellele vaatamata üritas Edward tihti ise eesliinile jõuda. Tema piiratud roll sõjas tõstis ta populaarsust veteranide hulgas.

Kuninglikud kohustused

1920. aastate jooksul esindas Edward oma isa, kuningas George V kodus ja välismaal erinevatel üritustel. Ta üritas parandada olukorda riigi eriti vaesunud piirkondades; pärast suurt majanduskriisi 1929 külastas ta eriti lootusetus olukorras piirkondi ja sisendas inimestele lootust.

Armuelu

1928 andis George V Edwardile maja Berkshire'is, kus viimane võttis vastu mitmeid abielunaisi. Teda külastasid Angloameerika tekstiiliäri pärijanna Freda Dudley Ward, Ameerika filminäitleja Mildred Harris ja Thelma Furness. Viimase kaudu tutvus prints aga ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Simpson oli oma esimesest abikaasast lahutanud 1927 ja samal aastal ka uuesti abiellunud. Wallisest ja Edwardist said armukesed.

Edwardi suhe Wallisega nõrgendas veelgi tema läbisaamist oma isa, George V-ga. Kuningas ja kuninganna keeldusid Wallist õukonnas vastuvõtmast ning printsi vend Albert kannustas Edwardit sobilikku abikaasat otsima. Edward oli aga Wallisesse armunud.

Edwardi afäär ameeriklannaga jõudis nii kaugele, et MI5 hakkas paari suhte iseloomu uurima ja analüüsima. Salateenistuse üks raport ütleb: "paistis, et POW (Prince of Wales Walesi prints) on täielikult naise käpa all." Valitsuses põhjustas kahtlase minevikuga ameeriklannast lahutatu mõjuvõim troonipärija üle palju ärevust.

Kuningas Edward VIII

Kuningas George V suri 20. jaanuaril 1936 ja Edward tõusis troonile kui kuningas Edward VIII. Järgmisel päeval rikkus ta protokolli, jälgides enda kuningaks kuulutamist koos veel teise mehega abielus oleva Wallisega.

Oli selgeks saamas, et Edwardi soov oli Wallisega abielluda; Ipswichis tuli arutlusele Wallise abielu lahutusprotsessi kiirendamine. Briti valitsuse mõjuvõimsad isikud taunisid täielikult Edwardi suhteid Wallisega, eriti arvestades fakti, et Edward oli anglikaani kiriku pea ning kirik keelab pärast lahutust abiellumise. Edwardi pakkumise morganaatilise ehk ebavõrdse abielu kohta lükkasid peaminister ja valitsus tagasi.

Edwardi käitumine põhjustas valitsusringkondades ebakindlust, kuna ta sekkus ka poliitilisse ellu. Ta külastas Walesi lõunapiirkondades asuvaid söekaevandamisasulaid, mis kannatasid tööpuuduse käes. Ministrid ei tahtnud saata valitsusdokumente Edwardile, kuna kardeti, et ta pöörab neile vähe tähelepanu; veel rohkem kardeti aga võimalust, et Wallis võib dokumente näha. Scotland Yardi inspektorid jälitasid paari peaministri käsul.

16. juulil 1936 ebaõnnestus kuninga vastu suunatud atentaat. Jerome Banningan üritas kuningat tulistada Buckinghami palee lähedal. Politsei märkas relva ja tegutses kiirelt, vahistades Banningani. Kohtus üritas mees väita, et mõrva olid 150 naelsterlingi eest tellinud "välismaised jõud", kuid see väide ei veennud kohut.

Troonist loobumine

16. novembril 1936 kohtus Edward peaminister Stanley Baldwiniga ja ütles, et soovib Wallis Simpsoniga abielluda kohe, kui naise lahutus jõustub. Peaminister andis vastuseks kuningale kolm valikut: abielust loobumine, Wallisega abiellumine ministrite tahte vastaselt või troonist loobumine. Oli selge, et Edward ei suuda Wallisest loobuda. Ministrite tahte vastaselt abiellumine oleks viinud põhiseadusliku kriisini. Ka dominioonide peaministrid olid selgelt öelnud, et on abiellumise vastu; vaid Iirimaa oli teist meelt. Sellise vastuseisu ees otsustas Edward troonist loobuda.

Kuningas kirjutas troonist loobumise aktile alla 10. detsembril 1936 oma kolme venna, Yorki hertsogi, Gloucesteri hertsogi ja Kenti hertsogi juuresolekul. 11. detsembri õhtul pöördus Edward, tituleeritud prints Edward, Briti rahva poole raadioülekandes. Ta selgitas oma tegu, öeldes: "Ma olen leidnud olevat võimatu kanda kuningaks olemise kohustuste rasket koormat ja vabastan end sellest ametist, kuna ma sooviksin seda teha [kuningas olla] koos naisega, keda ma armastan."

Pärast ülekannet lahkus Edward Prantsusmaale, saades Wallisega kokku alles mitme kuu pärast, kui tema lahutus jõustus. Tema vend, Yorki hertsog, tõusis troonile kui kuningas George VI ja tolle tütrest printsess Elizabethist sai troonipärija.

Windsori hertsog

12. detsembril 1936 teatas uus kuningas George VI, et annab oma vennale Windsori hertsogi tiitli ja tõstab ta erinevate Briti rüütliordude kõrgeimale astmele. Edward saigi kohe tuntuks kui Windsori hertsog, ehkki see tiitel anti seaduslikult talle alles 27. mail 1937. Taastati ka tiitel Kuninglik Kõrgus, kuid samas oli eraldi välja toodud, et "tema abikaasa ja võimalikud järeltulijad ei pälvi seda tiitlit". Mõned ministrid soovitasid tiitli eemaldamist ka Edwardilt, kuna ta oli troonist loobunud kuningas, George aga ei olnud sellega päri. Hertsogitiitel andis Edwardile ka võimaluse kohale Lordide kojas ja ta poleks soovi korral saanud Alamkojas valimistel kandideerida.

Windsori hertsog abiellus vahepeal lahutatud Wallis Simpsoniga 3. juunil 1937 Prantsusmaal Chateau de Candé's. Kuigi anglikaani kirik keeldus liitu tunnistamast, oli üks Yorkshire'i episkopaalse kiriku liige, reverend Robert Jardine nõus kiriklikku tseremooniat läbi viima, millega hertsog ka heameelega nõustus. Ükski kuningliku perekonna liige laulatusel ei viibinud. Windsori hertsoginnale Tema Kuningliku Kõrguse tiitli andmisest keeldumine ning ka rahaasjade korraldamine põhjustas hertsogi ja teiste kuningliku perekonna liikmete vahel aastateks pingeid. Hertsog oli ka eeldanud, et pärast mõnda eksiilis veedetud aastat võib ta Inglismaale naasta, kuid George VI ähvardas ta naasmise korral rahalisest hüvitusest ilma jätta.

Teine maailmasõda

1937. aastal külastasid Windsori hertsog ja hertsoginna eraviisiliselt Adolf Hitleri kutsel Saksamaad. Seejärel asus paar elama Prantsusmaale. 1940. aastal, kui sakslased Põhja-Prantsusmaale tungisid, põgenesid Windsorid esmalt Biarritzi, seejärel Hispaaniasse. Hiljem kolisid nad Portugali, kus elasid pankuri juures, kel olid tihedad sidemed Saksamaa saatkonnaga.

Paljud ajaloolased arvavad, et Hitler oleks Inglismaa vallutamise korral Edwardist ja Wallisest teinud uue kuningapaari; ta olevat ka Wallisele öelnud: "Sinust saaks hea kuninganna." Samuti leiavad ajaloolased, et Windsori hertsogipaarile oli fašism enne ja pärast Teist maailmasõda südamelähedane. See arvamus põhineb sõjaaegsetel materjalidel, mis avaldati 1996. ja 2003. aastal. Ettekanntest ilmnes, et hertsog "ei olnud Saksamaa vaenlane" ja mees oli ainus Briti esindaja, kellega Hitler arutas oma sõjajärgseid plaane.

Hilisemad aastad

Pärast sõda pöördus paar tagasi Prantsusmaale Neuilly linna Pariisi lähedal, kus nad veetsid ka oma pensionipõlve. Nad korraldasid pidusid ning reisisid tihedalt Pariisi ja New Yorgi vahel. 1951 avaldas hertsog raamatu "Ühe kuninga lugu" (A King's story), mis põhines tema mälestustel. Paar esines ka televisioonis ja viibis Valges Majas president Richard Nixoni vastuvõtul.

Kuninglik perekond ei aktsepteerinud Wallist kunagi ega võtnud teda vastu, ehkki hertsog ise kohtus mitmel korral oma ema ja vennaga. 1965. aastal käisid hertsog ja hertsoginna Londonis, kus neid külastasid Elizabeth II, Kenti hertsoginna ja printsess Mary. 1968. aastal olid nad viimast korda Ühendkuningriigis, kui toimusid Kenti hertsoginna matused.

Hertsog suri 28. mail 1972 Pariisis kõrivähki ja ta maeti Inglismaale, Frogmore'i kalmistule Windsori lossi lähedal. Hertsoginna suri neliteist aastat hiljem, 24. aprillil 1986 Pariisis. Ta maeti oma abikaasa kõrvale ning tema matustel osalesid ka Elizabeth Bowes-Lyon ja Gloucesteri hertsoginna. Tema hauakivil on lihtsalt kirjas Wallis, Windsori hertsoginna.

Hertsogil ja hertsoginnal ei olnud järeltulijaid.