Alois Alzheimer (ametlikult Aloysius Alzheimer; 14. juuni 1864 Marktbreit – 19. detsember 1915 Breslau) oli saksa neuroloog ja psühhiaater. Ta kirjeldas esimesena preseniilset dementsust, mis nimetati hiljem Alzheimeri tõveks.

Alzheimer sündis notari perekonnas. Ta õppis Aschaffenburgi, Tübingeni, Berliini ja Würzburgi ülikoolis, lõpetades viimase 1887. 1888 hooldas ta 5 kuud vaimuhaigeid naisi ja asus siis tööle Frankfurdi riiklikku hullumajja. Selles asutuses töötaski ta järgmised veerand sajandit. Tema kaastööliste hulka kuulusid hullumaja direktor Emil Sioli (1852–1922), kolleeg Franz Nissi (1860–1919) ja õpilane Gaetano Perusini (1879–1915).

Alzheimer oli ajakirja Zeitschrift für die gesamte Neurologie und Psychiatrie kaasasutaja ja -väljaandja. Suurem osa tema hilisemast tööst aju patoloogia alal kasutas Nissi meetodit kudede värvimiseks hõbeda abil, et need mikroskoobi all paremini näha oleksid. Kuid Alzheimer ei kirjutanud kunagi sellist raamatut, mida päris tema enda teoseks saaks nimetada.

1901. aastal jälgis ta Frankfurdi hullumajas Auguste Deterit (1850–1906), kellel ilmnesid käitumishäired ja lühiajalise mälu kaotus. Pärast Deteri surma laskis Alzheimer tema aju ja haigusloo tuua Münchenisse, kus ta töötas Emil Kraepelinilaboratooriumis. 3. novembril 1906 peetud ettekandes kirjeldas ta esimest korda preseniilse dementsuse patoloogiat ja kliinilisi sümptomeid. Õnnekombel taasavastati 1997 need preparaadid, mille uurimise põhjal Alzheimer oma ettekande tegi, ja see võimaldab tema haiguslookirjeldust uuesti hinnata.

Sel ajal oli saksa keel teaduses, eriti psühhiaatrias ülemaailmselt levinud. Kraepelin avaldas raamatu, milles kirjeldas seda tõbe Alzheimeri tõve nime all, ja see tegi Alzheimeri maailmakuulsaks. Juba 1911 diagnoositi Alzheimeri tõbi esimest korda Ameerika Ühendriikides.

1912 määrati Alzheimer Breslau ülikooli psühhiaatriaprofessoriks. 1915. aasta detsembri keskel ta haigestus. Kõige tõenäolisemalt sai ta streptokokk-nakkuse, millega kaasnesid reumaatiline palavik ja neerupuudulikkus. Ta suri nädala aja jooksul südamepuudulikkusesse Breslaus, mis tänapäeval asub Poolas ja mida nimetatakse Wrocławiks.