Adolf von Harnack (kuni 1914 Adolf Harnack) (7. mai 1851 Tartu Liivimaa kubermang Venemaa keisririik – 10. juuni 1930 Heidelberg Saksamaa) oli baltisaksa päritolu teoloog ja kirikuloolane, keda on peetud tähtsaimaks protestantlikuks teoloogiks, kirikuloolaseks ning teadusorganisaatoriks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Saksamaal.

Harnacki isa Theodosius Harnack oli Tartu Ülikooli praktilise (ja lühidalt ka süstemaatilise) teoloogia õppejõud. Adolf õppis 1869–1872 Tartu Ülikoolis teoloogiat, jätkas õpinguid Leipzigi ülikoolis ja kaitses seal doktori- ja habilitatsiooniväitekirja. 1874. aastal sai ta Leipzigis eradotsendiks ja hakkas pidama loenguid. Tema loengud gnostitsismist ja apokalüpsisest äratasid tähelepanu ning 1876 määrati ta Leipzigi ülikooli erakorraliseks professoriks. 1879 kutsuti ta Giesseni ülikooli korraliseks kirikuajaloo professoriks. 1886. aastal kutsuti ta Marburgi ülikooli ja 1888. aastal, hoolimata konservatiivsemate kirikutegelaste protestist, Berliini ülikooli, kus tegutses kuni 1924. aastani.

Adolf Harnack võeti 1890. aastal Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks. Aastatel 1905–1921 oli ta Saksamaa tähtsaima teadusraamatukogu (Kuningliku raamatukogu) peadirektor. Tema ettepanekul rajati Saksamaa tähtsaim teadusarenduskeskus, mille algne nimi oli Keiser Wilhelmi Ühing, aga mis tänapäeval on tuntud Max Plancki Ühinguna. Harnack oli aastatel alates 1911 kuni surmani selle teadusarenduskeskuse esimene president.

Adolf Harnack pooldas Saksamaa astumist Esimesse maailmasõtta ning kirjutas alla avalikule kirjale, milles toetas Saksamaa eesmärke sõjas ja nende saavutamist sõja abil. 1914. aastal tõstis keiser Wilhelm II Harnacki rüütliseisusse ja andis talle pärandatava aadlitiitli.

Adolf Harnack oli korporatsioon Livonia vilistlane.

Vaated

Harnack nõudis oma töödes täielikku vabadust kiriku ajaloo ja Uue Testamendi uurimisel. Varem olid seal tabualad, mida ei tohtinud kriitiliselt uurida. Ta ei usaldanud spekulatiivset teoloogiat, ükspuha kas ortodoksset või liberaalset. Kuigi 4 evangeeliumi oli juba 2. sajandil elanud Irenaeuse ajast peale kanooniliseks peetud, lükkas von Harnack tagasi Johannese evangeeliumi ega tunnistanud seda usaldusväärse allikana ajaloo ja Jeesuse elu kohta. Ta eitas imede võimalikkust, kuid pidas võimalikuks, et Jeesus oli võimekas arst, kelle tööd võisid teised inimesed imeliseks pidada.

Pere

Adolf Harnack abiellus 27. detsembril 1879 Amalie Thierschiga ja sellest abielust sündis 7 last, kellest 6 said täiskasvanuks. Tema poeg Ernst von Harnack (1888–1945) oli antifašist ja vastupanuliikumise tegelane, kes osavõtu tõttu 20. juuli mässust mõisteti surma ja hukati.

Adolf Harnack oli Theodosius Harnacki poeg. Adolfi kaksikvend Axel von Harnack (1851–1888) oli matemaatikaprofessor. Vend Erich Harnack (1852–1915) oli farmakoloogiaprofessor ja vend Otto Harnack (1857–1914) kirjandusteadlane. Ema poolt vanaisa Gustav von Ewers oli 1818–1830 Tartu Ülikooli rektor.